Wednesday, December 30, 2015

Väike kokkuvõte lendamisest

Tervitused Amsterdamist! Olen kodupoole teel ning olen Indoneesia ja Garuda seljataha jätnud. Võtan nüüd kogutud lennukogemuse kokku, väljendades seda arvudes:

- CRJ1000-ga lendasin Indoneesias törtsu üle 1000h. Muide CRJ900-ga ületasin Estonian Airis mõne tunniga 900 piiri. Väike numbritemäng.
- Lendasin kokku 40 kapteniga, viies koguarvu 69 peale.
- Jagasin kokpiti 11 erirahvusest piloodiga, kellest kõige enam oli (üllatus-üllatus) kohalikke [11] ning hispaanlasi [9].
- Antud kapteneid oli igast maailmajaost peale Anktartika.
- Lendasin kokku 15 erineva lennukiga ning see arv tõusis nüüd 25 peale.
- Uusi sihtkohti kogunes 18, mis lisaks Indoneesia lennujaamadele sisaldas ka Ida-Timori pealinna Dilit.

Igatahes oli tegu meeletu kogemusega ja korraliku arenguga piloteerimisoskustes. CRJ-iga jätan nüüd pärast nelja koosveedetud aega vähemalt mõneks ajaks hüvasti. Aitäh, tubli lind olid, kuid on aeg nüüd bussiga sõitma hakata. Aitäh ka Indoneesiale ja kõigile meeldivatele inimestele, keda seal kohtasin.  
Kohtumiseni! Sampai jumpa! 
Uuel aastal uue hooga!

Saturday, December 19, 2015

Hei, hai!

Nagu juba varem olen kirjutanud, on Indoneesia täis võrratuid kohti. Vaadates tagasi meie kahe ja poole aastasele elamisele ja olemisele siin riigis, oleks soovinud, et oleks lihtsalt olnud rohkem vaba aega ning viitsimist, et seda paradiisi avastada. On mõned kohad, mille mitte külastamine jääb mul törtsu kripeldama, kuid seda enam on põhjust siia tagasi tulla...

Õnneks aga vahepeal langevad asjaolud kokku ja nii saimegi ühel mõnusal detsembrikuu päeval Margusega teha väikse väljasõidu Makassarist. Sihiks Bira rand, tegevuseks sukeldumine ning vähemalt minu eesmärgiks oli kohata haisid. Alguses oli ka teisi suure suuga reisihuvilisi, kuid nagu hispaaniakeelsete isikutega kipub olema, langesid nad erinevatel põhjustel ära. Nii rentisimegi auto kahe peale ning öösel kell 4 algas mõnus tripp. 

Juba varasemalt olid mõned meie sõbrad selle teekonna ette võtnud ning tee peal ka plekki mõlkinud. Meie läksime kergemat vastupanuteed ning rentisime auto juhiga. Viietunnise sõidu eest (muide juht pidi hiljem ka tagasi sõitma ning kõik oli hinnas) tasusime naeruväärsed 22€. Margus lasi kiirelt silma looja ning mina muhlesin endamisi audioraamatut kuulates. Sõit aga venis ja venis nagu tatt. 

Aga tasus seda tatti venitada, sest ees ootas meid paradiisirand, millest postkaartilikumat mina veel kohanud pole. Lisaks oli lumivalge liiv nõnda peeneks lihvitud, et oli näppude vahel kui tuhk. Ees ootas meid kaks läänest pärit sukeldumisinstruktorit (dive masters) ning veel paar seljakotirändurit. Kõik olid muhedad tegelased ja leidsime hommikusöögi kõrval kohe klapi.


Pikka juttu siiski polnud ning peagi leidsime end juba paadist ning põrutasime merele. Esimese päeva sukeldumised kulgesid mõnusalt. Kohtasin juba vanu tuttavaid - kilpkonni, lõvikalu, moreene ja lugematul arvul teisi lõbusaid värvilisi ja sulelisi tegelasi. Mis tegi selle koha paremaks Gili saartest, olid lopsakad suured korallidega kaetud alad. Uudistamist jagus küllaga ning mõlema sukeldumise lõpus oli lai naeratus näol. Nende kahe vahele mahtus ka väike aeg, mil sõitsime nööriga paadi taha kinnitatud "vasarhaiga" - plastikust vidin, millega sai suurel kiirusel mõne meetri sügavusel hinge kinni hoides erinevaid trikke teha ning ümbritsevat imetleda. Lisaks suutsime Margusega mõlemad snorgeldades ära kõrbeda ning isegi nüüd, kaks nädalat pärast seda trippi, ajame veel nahka.




Kuigi esimese päevaga võis üldjoontes väga rahule jääda, jäi siiski kripeldama asjaolu, et kohtamata jäid haid, mis pidid selles piirkonnas tavalised olema. Instruktorid selgitasid, et hetkel pole kahjuks suuremate mereloomade hooaeg. Muidu pidi Bira ümbruses liikuma nii vaalhaisid, vaalu, mantaraisid, kui kõike muud. Õhtu lõpetasime mõnusa õhtusöögiga rannas ning lauamänguga Risk, kus tuleb tõdeda, et mu väed hävitati. Kaotuse ja hai mõtetega jäingi õhtul bungalos magama ning järgmist päeva ootama.

Ärgata paradiisis on päris mahe. Pistsime pannkooke, imetlesime türkiissinist vett ning siunasime põlenud selgi. Paati ronides hoidsime sel korral varju ning kalipso seljaosa paljastasin tol päeval vaid paaril korral. Päeva esimene sukeldumine algas suurepäraselt, kui 18 meetri peale laskudes kohtasin enda all poolemeetrist valgetipphaid, kes korallide alla kärmelt peitu ujus. Siiski sealt alates läks hommik allamäge. Mu mask lekkis korralikult ning terve vee all oldud aja mässasin, et vett sealt välja saada. Kuigi põnevaid mereelukaid jagus küll, siis midagi erilist kahjuks silma ei jäänud. Ilmselt ujus nii mõnigi põnev tegelane minust mööda, kui parajasti maski paarikümnendat korda tühjendasin. Selle sukeldumise päästis pinnale tulles meid tabanud põnev hoovus, mille sees olek oli võrdeline kiirevoolulise jõega. Hoidsime kõvematest korallidest kinni, et paigal püsida ning muhelesime mõnuga.

Kahe sukeldumise vahepealne aeg oli taas väga lõbus - lohisesime paadi taga, snorgeldades kohtasime ülimalt mürgist merimadu ning ühest koopast leidsin nõnda suure teokarbi, et ei jõudnud sest maast lahti tõsta. Aga lausa suurepärane oli sellele järgnenud sukeldumine, mis hoomas endas kõike kõige paremat. Uue maskiga olin kui kala vees. Juba alguses silmasime mitut 1-2 meetrist haid, kes ajasid omi asju küll meist mitu meetrit sügavamal, esmakordselt kohtasin homaare (lobsters), ujusime suurtes kalaparvedes, nautisime hoovust, tegime Margusega vee all saltosid ning jälgisin blanktonit, mida oli nii palju, et meenutas paksu lumesadu. Super!




See neljas sukeldumine oli just see, mille järgi tulnud olin ning tagasiteel oma audioraamatus olles saatis mind lai naeratus kogu tee. Just sellise looduse pärast armastangi Indoneesiat, hoolimata selle riigi sadadest ja tuhandetest hädadest.




Friday, December 18, 2015

Ah et kirjutaks miskit või?

Ilusaid pühi, mu kaunid lugejad! Pole vist päris kaua minust kuulda olnud? Inimesed hakkasid juba küsima, kas olen Indoneesiast lahkunud, et siia midagi ei kirjutata. Ei veel, kuid kohe pea!

Enam pole kaua jäänud, kuniks saan taas oma juured suruda Eestimaa mulda ja kisada rõõmust, et olen kodus! Tagasi küll vaid 24ks päevaks, kuid see tunne saab olema suurepärane. Nimelt lendan 25ndal jaanuaril juba õhubussi koolitusele Prantsusmaale Toulouse'i.

Vähehaaval valmistungi Indot seljataha jätma. Kohalik pangakaart on suletud, Margusega müüme parajasti maja kraamist tühjaks, lendudel tänan meeskonnaliikmeid viimase ühise lennu eest ning peagi peame maha ühe korraliku Eesti stiilis lahkumisläbraka kahtlases Kios Semarangis, mille kõrval vana Möku oli väga kultuurne koht. 

Praegu ongi õige aeg minna. Neli päeva tagasi hakkas Makassaris vihma sadama ning veel pole järgi jäänud. Tänavatel saab reaalselt ujuda ning lapsed seda ka teevad. Kohati kallab taevast alla lausa nii kõvasti, et see meenutab pigem koske. See, mis siin toimub, pole võrreldav Balikpapanis kohatuga. Vesi tungib meile ka tuppa, kuid kleeplindi tuuning ja hunnik käterätte on ojad hetkel peatanud. Igatahes, vihmaperiood on ametlikult alanud ning sadu peaks ilmateate kohaselt järgi jääma kuskil aprilli kandis. 

Siiski kurta väga pole, kuna välistemperatuur on jätkuvalt 25-28 kraadi kandis. Õues saab lihtsalt sooja dušši võtta. Meie jaoks on 25 kraadi muidugi juba külmavõitu, kuid elame üle. Natuke parem ilm, kui teie praegune mõnus jõuluilm Eestis vist? Pühadest rääkides tuleb selleaastane jõul mul Uruguai stiilis. Nimelt on neil Lõuna-Ameerikas sel ajal kesksuvi ning grillitakse õues parimat liha ning kulistatakse õlut. Nii me kogunemegi oma piirkonna inimestega (enamik uruguailased), kellest on saanud üks suur perekond, ning teeme ühe korraliku Navidadi. Omalt poolt viin muidugi peole ka verivorste!

Nonii, kaks nädalat Eestini veel jäänud! Let's go! Püsige lainel, sest järgnevatel päevadel tõmban Indoneesia ja selle blogiga otsad kokku.