Sünnipäev kilpkonnadega

Eelmine postitus sai vähe melanhoolne. Tegelt on tihti ka suurepäraseid hetki, päevi ning nädalaid. Vahepeal olen lausa õnnelik, et eelmisest firmast kinga sain. Kogemustepagas, mis siit olen saanud on meeletu ning need maaglised momendid maailmatuma ilusates paikades... Puhas kuld! Räägingi nüüd ühest järjekordsest meeliülendavast nädalast.

Nagu parimate hetkedega ikka on, ei olnud miskit järgnevast ette planeeritud ning iga hetk oleks miski võinud totaalselt nässu minna. Kõik algas teisel juulil, kui tegelikult plaanisin vabadel päevadel (5-6.07) Balile surfama tõmmata, et oma sünnipäeva laual tähistada. Siis aga toimus graafiku muudatus ning neljandaks juuliks plaanitud minu lennupäevad anti ühele teisele piloodile. Järsult hakkas mõte tööle, kas on võimalik kuhugi hoopis sukelduma minna? Olin sel hetkel ööbimas teises Sulawesi saare otsas ning hommikul ootas lend tagasi kodubaasi Makassari. Leidsingi variandi - 2h pärast minu lennu maandumist läks lend Lomboki saarele, kust Gili paradiisisaartele oleks vaid kiviga visata. Kuid lennukipiletit polnud ju...

Hommikul käisin kaptenile peale, et nüüd on vaja bõstra teha ja saimegi rattad 10 minutit planeeritust varem lahti. Kodubaasis jätsin ülejäänud meeskonna lennukisse otsi kokku tõmbama ning läksin reisijatebussiga terminali ning sealt juba kiirkõnnis firma autosse ja sajaga kesklinna piletikontorisse (oma 30minutiline sõit), kamandasin plätusid lohistavad kohalikud piletit kärmelt vormistama (kohati läheb seal ligi tunnike aega) ja ka oma üllatuseks olin järsult oma graafikust ees! Lennujaamas oli isegi aeg lennuvorm kohvrisse visata ning leboriided selga ajada ning süda põksus erutusest.

Enne lendu googeldasin ja uurisin sõpradelt võimalust lennujaamast kohalikku sadamasse saada (2h sõit taksoga = 13€ .. lebooo), teel sinna vaatasin pervel mängivaid makaake ning uurisin variante, kuidas väina ületada ning seegi läks libedalt. Paadis juba uurisin, mis firmat sukeldumiseks kasutada ja vähem kui 15h pärast sukelduma minemise mõttele tulemist seisingi seal putka ees, kus mind tervitas Soomest pärit neiu. Edasi kulus tunnike, et leida saarel öömaja (oma bungalo hommikusöögiga = 10€/päev... lebooo) ning juba ma pikutasin ranna lamamistoolis ning vaatasin, kuidas erepunane päike loojub 3km kõrguse vulkaan Agungi taha ning tundsin täielikku erutust järgmisele sukeldumispäevale mõeldes.

Arvestades bungalo hinda ma hommikusöögist just paljut ei ootanud, kuid! Suur omlett, puuviljakandik, kohv ja värske smuuti!?? Kõik oli kuidagi liiga hästi. Läbi juhuse oli kohvris kaasas ka GoPro kaamera ja võis sukelduma minna küll :). Minu instruktoriks oli türklane Sinan - väga mõnus mees. (Teistele sukeldujatele täpsustuseks, et läbisin SSI koolituse.) Minu õnneks teisi uustulnukaid ei olnud, seega keskendus ta puhtalt mulle, mis tegi õppimise veel mugavamaks. Esimesel päeval harjutasime alustuseks basseinis standardjuhtumeid ning ka hädaolukordi. Lisaks tuli lugeda õpikut ning vaadata erinevaid videokoolitusi ja siis olingi valmis sukelduma!

Juba paadisõit oli ülimalt kihvt. Umbes paarteist sukeldujat lobisesid lõbusalt, päike säras selges taevas, kimasime mööda valgetest randadest ning asusime vaikselt varustust selga ajama. Vette sisenesime nagu filmides - selg ees kogu tavaariga plärtsti üle paadi vette kukkudes. Lagi! Eks kogu esimene sukeldumine oli tutvustavaid elemente täis ning käisime juba õpitut üle, kuid peagi tekkis ka võimalus ringi vaadata ning vee-eluga tutvuda. Olin eelnevalt olnud vähe skeptiline sukeldumise suhtes. Mõtlesin, et mida enamat seal ikka väga näha saab, kui snorgeldades. Kuid peagi selgus, et see tegevus on 10 korda vee peal siputamisest parem. Vaated 12meetri sügavuselt üles paadi poole, mööduvad teised sukeldujad, vett läbivad päikesekiired ja kõiksugu veeloomad... I-ME-LI-NE!

On võimatu kirjeldada kõiki tegelasin, keda kolme päeva ja viie sukeldumisega vee all kohtasin. Toon mõned erilisemad neist siiski välja - umbes 20 merikilpkonna, kellest üks oli mu isa suurune ning teine tervitas meid muhedalt üles vaadates, kui meie alt vastassuunas läbi ujus; mõnus värvikirev u10cm pikkune Mantise krevett - tegelane, kelle löök on loomariigi kõige kiirem (võrdeline püssikuuliga); mitmed Sting raid, kes põksusid rõõmsalt mööda põhja; minu lemmikuteks kujunenud 3 seepiat (Cuttlefish), kes muutsid lõbusalt oma värvi, kui neid taga ajasin; mitmed eriti mürgised Lõvikalad (Lionfish), kes on vee all kui lehvikud; 2 skorpionkala, keda esmakordse sukelduja silm ei suuda tabada (uskumatu koralle meenutav kamuflaaž); Porcupinefish, kes puhub end ohu korral õhku täis; Puff-fish, kes imeb end ohu korral vett täis; mitmed "Nemod" ehk klounkalad; 2 ebareaalset jõleda välimusega moreeni, kellest üks oli jämeda reie paksune ning ligi kaks meetrit pikk ja nii edasi ja nii edasi. Täiesti ebareaalne ja ebamaine kogemus. Panin oma sukeldujapäevikusse huvitavamad kohtumised kirja ja ootan juba huviga järgmisi sukeldumisi ning uute loomade märkamisi.

Viiendal juulil tähistasin oma sünnipäeva koos juba varem mainitud veealuste olevustega. Ega just paljud ei saa öelda, et nende külalisteks olid kilpkonnad! Päeva alguses läbisime järjekordse bassutreeningu, vaatasime taas filmi ning käisime ka jälle 12meetri sügavusel. Kuna viimased sukeldumised lükati kõik järgmisesse päeva, otsustasin, et kell 12 päeval on hea aeg õllet hakata jooma. Kuigi Sinan puksles alguses kergelt vastu, oli ka temal peagi joogid ees ning päev sai kena jätku. Meiega ühinesid ka teised instruktorid - šveitslanna, Prantsuse kutt, Soome neiu ja veel üks sakslasest sukelduja. Õhtu lõpus komberdasin lõbusas tujus saare teise otsa oma bungalosse ning uinusin laia naeratusega.

Hommik polnud just kõige kergem, kuid omlett tõi vähe elu sisse. Ka esimene sukeldumine polnud kõige meeldivam kerge peavalu tõttu ning suu kuivas meeletult. Ära käisime 18 meetri sügavusel ning oli siiski ülimalt kihvt. Teine sukeldumine oli juba vähe lõbusam - selles piirkonnas kandis hoovus meid ise edasi ning sai jalad visata taeva poole (jah, justnimelt peaalaspidi rippuda) ning vaadata justkui filmi, kus loodus vaikselt toimetab, ise liueldes aina edasi ja edasi. Päeva kolmandal sukeldumisel oli juba elu täitsa sees ning meiega ühinesid ka hiinlastest perekond. Kuna pereisa ei saanud lestade liigutamise ideele pihta, kandis mu instruktor teda kogu aja sõnaotsesmõttes käe otsas kaasas, hoides teda silindrit pidi kinni ning vedades teda ühest kohast teise, samal ajal kui hiinlane rõõmsalt pilte klõpsis teha.

Sel päeval saingi kätte oma sukelduja litsentsi ning nüüdsest võin igal pool maailmas vee alla toimetama minna. Mõnus! Lisaks sain kolmelt instruktorilt kaasa kallistuse, kuna olime mõnusalt sõbrunenud. Nautisin see õhtu veel rannas päikeseloojangut, õgisin "monster" searibi, skaipisin lähedastega ja pikutasin oma bungalo katusel ning vaatasin tähistaevast. Selja taha jäid suurepärased päevad ning seda sünnipäeva jään igavesti mäletama. Järgmisel päeval lahkudes sain teate tööandja planeerijatelt, et homme määrati mind esmakordselt lendama Ternatele - merest kõrguva 2km kõrguse vulkaani jalamil asuvale lennurajale. Mõnus! Elu on elamist väärt... ja aitäh veelkord mu endisele tööandjale selle koondamisteate eest! Could not have done without you!