Indoneesias olles olen tutvunud mitmekümne piloodiga erinevatest maailmajagudest, kel kõigil on oma lugu rääkida. Vaikselt on kätte jõudnud aeg, kus paljud meist sirutavad tiibu ning suunduvad uutele rohelisematele väljadele. Kui Estonian Airist oli pilootide suundumine teise firmasse või lausa teise riiki liikumine haruldane (muidugi koondamised lisasid ka meie ellu vürtsi), siis siin kuuleb pea iga nädal uutest lahkujatest. Nii on mul sõpru-tuttavaid töötamas nüüd üle maailma, igas maailmajaos peale antarktika, millest osad neist suure tõenäolsusega vähemalt üle lendavad.
Täna täitub mul kaks aastat Eestist lahkumisest, mis algse plaani järgi pidi olema maksimum, kui kaua kodumaalt eemal olen. Kuid ka mul on pakkumisi vaateväljas ning mõnest olen ka juba ära öelnud. Üks sellistest oli vähe ekstreemne töötamine Iraagi õhuruumis, kus moslemipoisid ihuvad nuge minu sarnaste kaunite kaelade peale. Kuid ka sinna suundus mu sõpru, kuna lepingutingimused olid väga ahvatlevad. Kuigi nad peavad elama kindluste sarnases rohelistes tsoonides, kust nad väljuda ei tohi, on neil seal kõik eluks vajalik ning väga mugav elamine sisse seatud. Mis aga veelgi magusam - iga kuu tagant ootab neid kuu aja pikkune puhkus kodus.
Mõtlesin eile, et ega minu elu nende omast väga ei erine. Olen samamoodi oma elamupiirkonnas põhilise aja. Meil on siin suur bassein, mida päevasel ajal keegi ei kasuta (Indoneeslased on natuke vampiiride sarnased, vältides päikest, kuna teadupärast päevitus teeb naha pruunimaks, kuid tume nahk on ju kole!). Samuti on enamjaolt inimtühi üpris asjalik jõusaal, seega tihti peale on tunne, nagu need oleks mu isiklikuks kasutamiseks. Kogu meie piirkond on üpris kaunis - teeperves kõrguvad majesteetlikud palmipuud, kõikjal on rohelus ning Indoneesias on pidevalt taimedel õitsemisaeg, seega kõikjal on erinevates värvitoonides lilled. Kui aga oma "rohelisest tsoonist" väljuda, on lugu üpris erinev...
Olen paljudele oma sõpradele öelnud, et kui Indoneesiat külastada, tuleb koheselt väljuda linnadest. Enamik asustatud aladest meenutab läänest pärit inimeste pilgu läbi agulit. Suur osa hoonetest on kokku klopsitud kätte juhtunud materjalidest, tänavaservad ning veekogud on täis rämpsu, rolleritest ja autodest ülerahvastatud teedel silkab tihti ka lehmi, kohalikud veedavad oma päeva kuskil vedeledes või ostes-müües-vahetades mingit suvalist kraami ja kõike peab saatma lärm.
Muidugi on ka korralikemaid piirkondi ning kesklinnas on püsti pandud ka mitmed kõrghooned ning kaubanduskeskused. Need on kohalike meelispaigaks, kus nad veedavad oma nädalavahetusi ning puhkuseid. Kahjuks ongi lugu selline, et arenenud maadest tulnutele linnades mingit tegevust ei leia. Lisaks, kui sa ei suuda ümbritsevat vaatepilti välja filtreerida, tuled tavaliselt tagasi sealt väsinuna. Jah, käime küll mõnusamates kohtades söömas-joomas ning kui läänelikku toidukraami on tarvis, suundume ka kaubanduskeskustesse. Kuid sellega mu tegevused väljaspool oma rohelist tsooni ka piirduvad. (Tuleb tõdeda, et Balikpapanis suutsin kõige suhtes silma natuke rohkem kinni pigistada ning seal oli päris... okei.)
Kuid siinkohal tuleb mängu linnapiiri ületamine. On lausa uskumatu, mis sellel piirkonnal on pakkuda ning enamik nendest kohtadest on inimtühjad, kuna kohalikud on päikse eest varjul vanas heas kaubanduskeskuses. Alustuseks on meie linna külje all mitukümmend liivaste randade ja palmipuudega kaetud saari, mis on kõigest 30 minutilise - 2 tunnise paadisõidu kaugusel. Lisaks külastasime hiljuti võimast mägikoske, ujusime helesinistes koopajärvedes, jalutasime kümnete eri liikidega liblikapargis (igas vikerkaare toonis ning mõni neist lausa kämblasuurune), kolasime pimedates koobastes, sõitsime kohaliku paadiga idüllilisse mägedest ümbritsetud külasse, kus laiuvad maalilised riisipõllud ning erilise maasikana käisime tutvumas 40,000 aasta tagant pärineva kunstiga - nõnda vanad koopamaalingud tähistavad ühtesi vanimaid, mis on seni maailmast leitud. Võrdluseks märgiks ära, et sel ajal kolasid Maa peal ka Neandertalid ning inimesed alles jõudsid Euroopasse. Lisaks on sõbrad siin samas külastanud paarikümne meetrist koske, käinud sukeldumas haidega, vallutanud mäetippe ja näinud nii mõndagi.
Siinkohal ei hakka ma kirja panema kõike muud imelist, mida Indoneesial pakkuda on, vaid tahtsin lihtsalt ära märkida, mis kas või minu linna naabrusesse paikneb. Ma lihtsalt palun teid, et kui te siia riiki satute, siis lahkuke inimasulatest nii kiirest kui võimalik.
Tulebki tõdeda, et kui mu argieluke on Iraagi sõpradega üpriski sarnane, siis vähemalt tean, et võin iga kell siit põgeneda loodusesse, kus mind ei oota vaid liivaväljad ning düünide taha varjunud varem mainitud noakangelased. Kui nende hotellitubade standardvarustuses on kuulikindel vest ja kiiver ning aedikute uksed on lukus, siis minu liikumine jääb pigem laiskuse taha.
Ma ei teagi, kuhu ma selle postitusega täpselt jõuda tahtsin. Ehk lihtsalt iseendale kinnitada, et tegelikult on elu siin päris mõnus! Rohi võib küll tunduda mujal rohelisem, kuid eelnevalt tuleb vaadata ringi ka enda künka ümbruses.
Üks mitmest koopamaalingust - Käekujutised ning punase värviga joonistatud neljajalgne loom.
