Vahele üks väike lugu ühest meie kodugekost, kelle nimi juhtus olema
Toomas. Kui üldiselt on need sisalikupoisid üsna arglikud, siis Toomas oma
nooruse uljusest oli julgust täis. Peo peale võttes silkas ta rõõmsalt pikki mu
karvast kätt üles. Õlal poseeris ta veidike neiudele ning jätkas oma rännakut pikki
põske mu kõrva taha. Sealt leidis ta endale meeldiva varjulise koha ning
ilmselt eeldas, et küll sinna satub ka igasugu satikaid. Nii me Toomasega koos
mängisime teiste vastu ligi pool tundi sabotöri kaardimängu ning lasin tal siis
minna oma teed...
No comments:
Post a Comment