Ühel hetkel elas Makassari Citralandi linnaosas tervelt 8 eestlast ning
lisaks oli Anti perel külas veel üks rahvuskaaslane. Õhtud olid täis nalja,
naeru, tantsu, õlut, ühiseid söömaaegu, lauamänge ja eesti keelt (!). Oli
kodune õhkkond ning sisseelamine uude linna oli käkitegu. Mehed ja Mari käisid
päeval tööl, naised vaaritasid kodus ning korrastasid kodu. Koju jõudes ootas
puhas elamine, pestud pesu ja Made lemmik küünlavalgus. Hea oli olla!
Siis toimus aga väike muutus... üksteise järel kadusid idüllist alustuseks
Tensonite külaline ning tema järel ka Anti abikaasa lapsega. Kuid lust ja naer
ei lahkunud majast! Kuna Anti elamine oli jäänud üksildaseks, hakkas ta rohkem
meie pool olema. Isegi ta teleka lohistasime enda koju. Õlutki sai rohkem
joodud, eriti tänu Marguse tüdruksõbrale, kes meid vapralt varustas, teadmata
et need härjad on võimelised kaevu tühjaks jooma. Ühel õhtul jõusidki need
varem mainitud inimeseloomad kella poole kuue paiku hommikul koju ning asusid
koos telekamänge taguma, seda tehes võidurõõmsalt räusates. Järgneval päeval
saatsid naiste poolt meid vaid kurjad pilgud - nagu Anti täpsustas "pilt
oli olemas, aga häält polnud".
Vähehaaval jõudis lahkumisjärg ka Mari-Liisini. Kui Anti pere tuleb ilmselt
siia veel tagasi, siis temal pole plaani siia riiki oma jalga enam tõsta.
Loodetavasti suutsime üheskoos tema viimase kuu siin siiski nauditavaks muuta.
Hüvastijätu pidusid, istumisi ja olukordi tuli puuküürnike kahekordse
elukaaslasega korduvalt ette. Isegi embasime! Muide just Mari-Liis oli mu
simulaatoripartner Garudasse kandideerimise päeval ning koos sai läbitud nii
muudki (nagu näiteks hullu sloveenlase kohtamine).
Ka Mari-Liisi lahkudes jätkus majas lõbu... Made vaaritas meile veel head
ja paremat, korrastas maja meie tagant ning ka õllet jagus. Mis meil veel
tarvis? Minu väike pereemake harjutas, et tulevikus kolme lapsega hakkama
saada. Õhtuti saatsid meid filmiõhtud ja kaardimängud. Lõime ka üheskoos xboxi
mängides teleka ees tantsu ja kahekesi käisime agaralt jõusaali ja basseini
vahet. Siiski ühel väga kurval päeval pakkis ka Made asjad ning asus Eestimaa
ja Mimi suunas teele. Olin tõsiselt löödud, kuid mõistan, et Madeke peab ka omi
asju ajama - juulikuus ootab teda Prantsumaal ees joogainstruktori koolituse
lõppmoodul ning ülejäänud ajal peab koolituse teiste osadega tegelema. Nii
olemegi hetkeseisuga pikimat aega lahus, mis meil veel ette on tulnud... ligi 2
kuud, enne kui augustis mul jälle puhkus kätte jõuab. Oeh...
Vaikselt hakkasid asjaolud pärast naiste kadumist muutuma... Sabotöri
mängimiseks polnud järsult piisavalt tegelasi, tantsima utsitaja puudus, tuli
köök üles otsida ning uudistada, kuidas pesumasin töötab. Nalja ja lõbusust on
majas küll jätkuvalt, kuid tihti tuleb ette päevi, kui mõni meist või lausa
kõik oleme tööl ning majas on vaikus. Järgi on jäänud tolmurullid nurkades,
pesemata nõud kraanikausis, mustad aluspüksid kohvris ootamas hotelli pesumaja
ning pohmas mehed diivanil. Tegelt nii hull ka pole... oleme siiski ju
asjalikud piloodid! Kuid tuleb tõesti ka selliseid päevi ette.
Ülehomme pühib natukeseks Indoneesia tolmu plätadelt ka Anti, tõmbab
talvesaapad jalga ning ajab vammuse selga ning suundub kurikuulsasse Eesti
suvve... hirmuäratav lausa. Loodame, et meie Fifapartner ja õllekaaslane külme
kätte ära ei sure. Ka Margusel terendab puhkus ning siis pean vist üks kõik
õlle ära jooma!
Ah, tegelt pole elu üldse nii hull, aga neid mõnusaid Eestipäevi ja kallist
Madekest jään küll igatsema...
