Laev oli ankrus, päike oli loojumas ning laiade naeratustega inimesed sulistasid punaseks värvunud meres. Meie asukoht polnud juhuslikult valitud, vaid ootasime järjekordset looduse näitemängu. Silmad olid meil taevapoole ilmselt ligi pool tundi, kui väikselt mangroovisaarelt tõusis õhku esimene puuvilja nahkhiir ehk nn. lendav rebane (SIIT pilti vaadates mõistate hüüdnime päritolu). Mis sellele järgnes, oli vähemalt ühe reisiseltskonna liikme jaoks reisi tipphetk (võib-olla seetõttu, et ka tema on puuviljade järgi suur maiasmokk). Juht nahkhiire järel sirutasid tiibu ka ülejäänud saarel pesitsev parv ning pikkamööda värvus taevas nendest puna-mustaks. Paarikümne tuhandene lendavate rebaste seltskond võttis loojuva päikese taustal ette retke Florese saarele, et öö jooksul seal tonnide kaupa puuvilja kinni pista, et koidu ajal taas naasta. Sellise uskumatu vaatepildi saatel võtsime meiegi suuna oma ööbimispaika, kus heitsime rahulikku unne kergelt loksutavas laevas.
Enesele ootamatult avasime silmad juba kella kuue paiku, nautisime päikese tõusu oma kajutiaknast ning sulpsasime siis otsejoones vette. Kui hommik algab nõnda mõnusalt, siis mida veel ülejäänud päevast oodata? Esimese tegevusena ootas meid matk Rinca saarel, mis on üks viiest Komoodo varaani elukohast. Meie õnneks ning loomakaitsjate õnnetuseks oli meiega sama aegselt seda kohta külastamas "big boss", kes ei viitsinud liiga pikka retke jalge alla võtta, et hiidsisalikke kohata, vaid oli pargivalvuritele maksnud, et kaks veristatud kitse puu külge riputataks. Kui meie platsi jõudsime, tegelesid kuus draakonit nende puruks kiskumisega ning alla kugistamisega. Neist suurim, umbes 80 kilone isend, neelas pärast pikka pusimist alla umbes kümne kilose kamaka, koos sõrgade, luude ja sarvedega. Nagu me pärast näha saime, jääb pärast kõhust läbi käimist sellest kõigest järele vaid üks suur valge märg laik (nagu üks väga suur linnu väljaheide). Edasise matka jooksul kohtasime veel mitmeid varaane erinevatelt tegemistelt - pesa kaitsmiselt, jooksmiselt, joomiselt, söömiselt ja enamjaolt mõnusalt lebotamiselt.
Pärast tantsu draakonitega võttis meie laev suuna saarekesele, kus saime tutvuda vee-eluga. Tuleb tõdeda, et see jäi ka mu ainsaks pettumuseks Komoodo rahvuspargis. Enamik koralle oli surnud ning mereelukaid vähe - sel hetkel mõtlesin, et ehk ajasin enda lootused liiga kõrgeks, kuid hilisem kogetu oli vapustav! Juba järgmine sihtpunktis nn. Roosas rannas kubises vee all ergas elu, kõik kohad olid täis erksaid värve ning liigirikkus oli uskumatult mitmekesine. Rand ise oli tõesti roosaka värvusega, mille efekti tekitas valge liiva sees peituvad punaste korallide puru.
Teise päeva viimaseks sihtkohaks oli Komoodo saare ainuke küla, mis jättis paljudele väga sügava mulje. Kui mina ja Made satume selle sarnastesse kohtadesse Indoneesias päris tihti (meie arust olid nad isegi päris heal järjel), siis teised vaatasid sellist eluolu pärani silmadega. Täielikus vaesuses ja enda prügi otsas elavad tegelased kappasid ringi rõõmsate nägudega ning lehvitasid meile oma kokku klopsitud putkadest, endal lõbus naeratus ees. Vahetevahel on ette tulnud ka olukordi, kus varaanid on mõne lapse külast ära lohistanud, kuid tavapraktika neil see siiski pole. Need loomad on neile pigem elu, kui surma tähiseks, sest just need sisalikud toovad sinna piirkonda turiste ja raha.
Ankru heitsime põhja külast mõnesaja meetri kaugusel ning viskasime merre ka oma õnged ning jäime õhtusööki ootama. Tuleb tõdeda, et pardal laeval oleku aja kostitati meid väga rikkalikult ning ootamatult maitsva toiduga. Kokku oli laeva meeskonnas viis tegelast, kes nägid kõik vaeva, et meil oleks naeratused näol. Lisaks muule heale ja paremale oli teise päeva õhtusöögi laual ka isa püütud punane ahven ja barracuda. Uinusime taas naeratustega näol ning rahuga südames.
Hommik polnud just kõigi jaoks kõige mõnusam, kuid pärast üle parda oksendamist ning kalade toitmist, hakkas ka Madekesel parem. Meid ootas ees järjekordne matk draakonit seas, Rincast natuke suuremal Komoodo saarel. Lisaks varaanidele kohtasime see kord ka mitutkümmend hirve, raketi kombel liikunud metssigu, kakaduusid ning teisigi tegelasi. Rännak oli sarnane eelmise saare omale, kuid siin olid hiidsisalikud mõnevõrra kogukamad. Kokku kohtasime kahe päevaga umbes 25-te draakonit ning hiljem kirjeldas isa oma elu top3 momente järgnevalt - 1. Pille kohtamine, 2. Siimu ja Märdi sünd ja 3. Komoodo draakonite kohtamine. Eks see annab kõige paremini edasi selle, kui kustumatu mulje antud saarestik mõnele meist jättis.
Ülejäänud päev möödus loomulikult uskumatult mõnusalt. Laeval olles pikutasime ja nautisime merelt tulevat tuuleiili ning püüdsime endasse haarata kõike ümbritsevat, ankrus olles kargasime soovi korral sooja, kuid värskendavasse merre ning snorgeldasime parimates võimalikes kohtades. Muuhulgas käisime ujumas koos majesteetlike manta raidega, kargasime korduvalt liikuvalt laevalt vette, et jälitada merikilpkonne ning nautisime meeletu akvaariumi imelisi võlusid. Kahjuks on kirjapildis nähtut võimatu kirjeldada ning kuigi pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, jääb ka sellest väheks, et kogetut edasi anda.
Märkimisväärne on ka saarestiku vahel paiknev ala, kus omavahel kohtuvad India- ja Vaike ookean. Nende põrkumiskohta on võimalik silmaga näha, kuna joonistub välja selge joon, kus meri liigub kiirevoolulise jõe kombel. Sinna laevaga sisenedes vajus meie laev järsult umbes 30 kraadisesse kreeni. Kahe ookeani kohtumispaik on loonud mereelustikule mõnusa paiga, kus jõudsalt kasvada. Teiste seas liiguvad seal hooajaliselt mitmed vaala liigid, delfiinid, maailma suurim kala vaalhai, juba varem mainitud manta raide parved jne. Kuigi piirkond on kuulus draakonite tõttu, oli minu jaoks vapustavam just veepiiri all paiknev.
Sel päeval külastasime veel kolme paradiisisaart ning lõpuks heitsime ankrusse Kanawa saarel. Nautisime järjekordselt mõnusat õhtusööki (Bachtiari vürtsikas kaste tõmbas nii mõnelgi silma märjaks ning kutsus esile luksumishooge), jälgisime, kuidas suured kalaparved hüppavad veest välja, tagusime kaarte ja lihtsalt nautisime suurepärast seltskonda. Ei pea vist uuesti kirjutama, et uinusime laia naeratuse saatel.
Viimane hommik Komoodo saarestikus algas kõigile, peale minu ja isa, päikesetõusu tervitamisega laevakatusel. Võeti sisse kringli sarnaseid poose Made juhendamisel ning olen üpris kindel, et mu onude jaoks oli tegu elu esimese joogatunniga. Kui mina silmad lahti tegin, ronisid parajasti ülalt alla ägisevad tegelased ning kargasid otsejoones vette (muidugi laia naeratuse saatel). Ajasime kered täis head ja paremat ning laev võttis järjekordselt suuna uude kohta. Merereisi viimaseks sihtpunktiks oli pisike valge rannaga saareke. Kuigi koralle ning kalaliike jagus ka siis kõvasti, oli snorgeldamine siin lühike. Selle asemel vedelesime kuumal rannaliival, solberdati vees niisama ning tehti meie suguvõsa kuulsat kujundujumist.
Esimene kord, kui meid ei saatnud laiad naeratused, oli siis, kui lähenesime taas Labuan Bajo sadamale. Mõisteti, et see kõik jääb selja taha ning mu onu ja ta kallima jaoks tähendas see ka reisi lõppu. Tuli jalge alla võtta tee Eestisse. Siiski aitas naeratused taas näole Madeke, kes oskas oma püksikud vette kukutada ning vaid viis sekundit hiljem oli kapten Bachtiar end alukate väele koorinud ning kargas vetelpäästja kombel liikuva laeva pardalt neile järele. Kuigi püksikud otsustasid, et nemad soovivad samuti mereelukaks hakata, saime olukorrast tagasi oma laiad naeratused. Tegime veel viimased pildid ning võtsime suuna lennujaama, et edasi juba kõikide turistide meelispaika - Balile - põrutada.
Paljude jaoks oligi Komoodo rahvuspark reisi parim osa. Minu jaoks sai sellest aga lemmik koht Indoneesias. Uskumatu looduse mitmekesisus, mida soovitan soojalt kõigile!
No comments:
Post a Comment