Surf, nuttev mees ja lobster

Nagu te võib-olla teate, on Madeke praeguseks tagasi isamaal. Juba kahe nädala pärast võite ka mind seal kohata. Praegu aga istun Yogjakartas ning ootan hilinenud lendu koju... ei tea, kas on seotud sellega, et kõrval olev vulkaan purskas või mis toimub. Igatahes saabusin siia Balilt, kuhu ma päev pärast Made lahkumist lendasin. Ei olnud soovi üksi kodus passida ning sattusid mõned vabad päevad jutti (okei, tegelikult andsin oma neli tänast lendu teisele piloodile, kuid siiski) ning otsustasin surfima minna.

(Järgnevad paar lauset on lennukipededele) Reis algas põnevalt – Jakartas ümberistumisega lennu esimene ots oli A330-200-ga ning teine 777-300-ga. Pole paha kahetunniste lendude jaoks. (Jätkame normaalsel lainel) Siiski esimene päev läks raisku, kuna jõudsime alles kell kaheksa õhtul Balile.

Alustuseks soovitaksin Balit kõigile – minu arust on tegu väga mõnusa puhkekohana ning hinnad on ülimalt soodsad. Põksusin kolm päeva seal üksi ringi, aga igav ei hakkanud kordagi. Eks enamuse tähelepanust võttis enda peale igapäevane iseseisev surfiõpe, aga üldiselt nautisin ümbritsevat rahulikku olekut. Puhkehetkedel libistasin rannas külma õllet, lugesin raamatut ja nautisin alla ühe-eurost kohalikku einet. Ei pidanud ka paljuks väikest lõunauinakut restoranis, kui ainult mööduv auto poleks valel hetkel signaali lasnud... Ühesõnaga riläx.

 Surfimine edeneb juba päris kenasti. Kui see meikib sensi, siis mulle tundub, et ma juba mõistan laineid, oma lauda ja merd. Kõik tuleb läbi katseeksitusmeetodi, lauaga näkku saamise ja jõhkralt väsinud käte, kuid nagu sõber sõnastas - kui püsti saad on ikka kuradi hea tunne! Kui liigselt rõõmustama hakkad ning keskendumise kaotad, keerled muidugi juba laines ning mõtled endamisi, et kuidas siit nüüd välja saabki. Kuid praeguseks on ka pesumasinast väljasaamine selgeks saanud! Võib-olla on hea, et mu GoPro on Eestis paranduses ning et mu harjutuspäevad peale ei jäänud...

Teisel päeval veetsin rannas peaaegu terve päeva. Vaikselt plaanisin päevale joone alla tõmmata ning veel viimased lainev võtta, kui kuulsin kaugusest abipalvet. Üks kergelt tüsedam umbes minu vanune kohalik lamas kõhuli oma laua peal ning vehkis käega ja hüüdis „help!“, et teda märgataks. Kuna keegi teine ei reageerinud, hüppasin oma lauale kõhuli ning sõudsin kiirelt kohale. Selgus, et tegelane oli juba kaks tundi merel olnud ning hoovusega võidelnud. Selleks ajaks oli ta aga nii sooda, et jõudis vaid vahetevahel paar edasitõmmet teha.

Rahustasin teda ning lubasin ta randa ära viia. Selgus, et see polegi nõnda lihtne. Pusisin erinevat moodi – tõukasin teda edasi oma laualt, kui ka veest ning üritasin ka tema laua sabast kinni hoides jalgadega hoogu sisse saada. Tegevusele ei aitanud kaasa asjaolu, et mu enda laud oli mu jala küljes kinni.  Kuigi tundus, et läheneme rannale,  mõistsin, et hoovus töötab meile (mulle) täpselt vastu. Teised surfarid liikusid ka mitukümmend meetrit rannajoonele lähemale ning mingi aeg olime päris kaugel vaid kahekesi. Ei tuldud ka appi, kui otse inimestelt abi palusin.

Siiski vähehaaval jõudsime ka meie teistele järgi ning lõpuks tuli üks kohalik appi. Koos tõukasime seda tegelast kordamööda ning ühel hetkel jõudsime päästvate laineteni, mis tõmbasid meid ranna poole. Selleks ajaks oli poisu oma laual täiesti kurnatud. Kui üks kahemeetrine laine teda veel enda sisse tõmbas, siis sellest väljus nuttev ja karjuv tegelane. Upitasime teda jalgadest kiskudes tagasi lauale ning lükkasime ta uude lainesse... ise muidugi sattusime selle läbi pesumasinasse, aga polnud hullu. Ühel hetkel lainest välja tulles tekkis mul kerge hirm, kuna ma ei märganud teda enam kuskil, kuid siis nägin madalas vees hingeldavat tegelast, kes nuuksus vaikselt endamisi. Vaikselt libisesime teise abilisega tema poole ning võtsin veel lõpetuseks isegi ühe laine ning sõitsin selle seljas randa välja. Poisu sai korraliku peapesu oma reisiseltskonnalt, mina sain aga tuhat tänu. Kõmpisin seejärel vaikselt koju ära ning nautisin loojuvat päikest.

Kuigi kogu reisi jooksul panin endale pidevalt faktor 80 ja 50 päiksekreemi näkku ja jalgadele, põlesin ma täielikult ära (ülekeha kattis pikkade varukatega särk, seega keha on lumivalge... mõnus värvivahe). Üks jaapanlannast surfar naeris ning korrutas „lobster, lobster, lobster“. Kojulend oli lõpuks väga teretulnud – enam poleks päikse kätte saanud minna. CRJ-i pardal jäi veel kõrvu turistide lause „omg, this must be the smallest plane in the world“. Ffs, ma ütlen veel, ma lendan suure lennukiga... 100 istet on suur!

Igatahes tulge Balile ja tulge külla!