Metssea peenis, Luwaki väljaheide ja juustes rippuvad makaagid

Kuigi vahepeal olen juba uuesti jõudnud Balil käia, panen tagantjärgi kirja viimase korra seikluserohkema päeva.

Nagu eelnevalt kirjutasin, ei ilmunud kokkulepitud transport meil hotelli juurde ning seega lükkasime ringreisi järgmisesse päeva. Transport maksis 400,000 ruupiat ehk umbes 23€ terveks päevaks. Selle ajaga läbisime suure tüki Bali lõunaosast. Meie giid ja autojuht olid pärit Florese saarelt ning nendega oli päris mõnus kõigest lobiseda.

Äratus tuli jällegi liiga varakult... ajasime end söögilauda ning seejärel autosse ja sõit võis alata. On täiesti uskumatu, kui palju käsitööd müüakse Balil. Iga teine teeääres olevas majas müüdi puit- või kivinikerdusi, tekstiili, maale ja kõike-kõike muud. Variatsioon tõmbas silme eest väga kirjuks ning mul tekkis soov kõik kokku osta.

Esimene peatus oli meil kohalikus teatris, kus etendati Balile tüüpilist hea ja kurja igavese võitluse näitemängu.  Kuigi algus, mis sisaldas draakonitantsu ning kohalike tüdrukute sünkroniseeritud liigutus, oli paljulubav, kiskus tegevus üpriski lamedaks, kui metsseal lõigati noaga peenis otsast ning tulid mängu jalaga istmikusse naljad. Paljud valged tõusid sellel hetkel püsti ning marssisid minema. Ka meil käis sama mõte peast läbi ning 100,000 ruupiane pilet tundus olevat liiast.

Edasi võtsime suuna iidse Hindu templi Gunung Kawi suunas. Tee peal külastasime veidi enam kui kümnemeetrist võimsat koske, mäe nõlvale loodud astmelisi riisipõlde ning kohviistandust, kus saime proovida üheksat erinevat tee ja kohvi sorti. Lisaks nägime viimases kuulsaid loomasid luwake, kes söövad kohvimarju ning nende väljaheitest välja sorteeritud kohviumbadest tehakse maailma kõige kallimat Luwaki kohvit. Tempel, kuhu suundusime, pärines kümnendast sajandist ning tegime selle piires väga meeldiva jalutuskäigu. Kivinikerdused olid võimsad, seda läbi kaunis mängijõgi ning kõike seda ümbritsesid riisipõllud. Trepiastmeid oli mitusada ning seega saime kirja ka kerge treeningu.

Kuigi algne plaan sisaldas endas ka vulkaani külastamist, olime selleks ajaks jäänud veidi ajahätta. Seega võtsime suuna Bali kultuurikeskuse - Ubudi – peale. Meie peamiseks sihtkohaks sai turistide seas kuulus olev Monkey Forest ehk Ahvide mets. Park oli oma nimevääriline. Kõikjal kohtasime makaake, kes ei pidanud paljuks mööda inimesi turnida. Madel kulus vaid minut, et ahv enda õlale meelitada. Lisaks ahvidele oli pargis mitmeid templeid, kuid põhilist tähelepanu said siiski esimesed.

 Püüdsin ka enda juurde makaake meelitada ning istusin maha. Mõne aja pärast käis minu seljas tihe andmine – umbes neli väiksemat tegelast turnis peas ja süles ning samal hetkel näksas mind üks tegelane seljast. Kargasin püsti ning Made, kes üritas tegevust pildistada sai enda selga samuti kaks tüüpi. Made juuksed nägid nende jaoks vapustavad välja – neid sai patsist lahti kista, neid sai peanahast välja kakkuda ning kui Made hirmunult end raputas, sai ka nende küljes rippuda. Üritasin oma neiut päästa, kuid samal ajal hammustati mind biitsepsist ning kisti juustest. Kõike seda said pildistada umbes 20 jaapanituristi, kes klõpsisid pilte ning naersid laginal. Ausaltöeldes oli ka endal päris lõbus ning hiljem kutsusin ahvikesi jällegi enda juurde.

Ubudis külastasime veel kohalikku turgu, kust soetasin endale suure puidust Buddha kuju lausa ilma eest. Seejärel võtsime suuna tagasi Kuta poole, kus kohtusime alustuseks kolmanda Eesti piloodi Margusega. Pärast mõnusat jutuajamist sõidutas Margus meid oma rollu seljas linna ning edasi kohtusime oma prantsuse sõbraga. Mõned Bintang õlled ning suundusime lõpuks ometi koju, et põhku pugeda. Oli alles pikk päev.