Nagu te võib-olla teate, on Madeke praeguseks tagasi
isamaal. Juba kahe nädala pärast võite ka mind seal kohata. Praegu aga istun
Yogjakartas ning ootan hilinenud lendu koju... ei tea, kas on seotud sellega,
et kõrval olev vulkaan purskas või mis toimub. Igatahes saabusin siia Balilt,
kuhu ma päev pärast Made lahkumist lendasin. Ei olnud soovi üksi kodus passida
ning sattusid mõned vabad päevad jutti (okei, tegelikult andsin oma neli tänast
lendu teisele piloodile, kuid siiski) ning otsustasin surfima minna.
(Järgnevad paar lauset on lennukipededele) Reis algas
põnevalt – Jakartas ümberistumisega lennu esimene ots oli A330-200-ga ning
teine 777-300-ga. Pole paha kahetunniste lendude jaoks. (Jätkame normaalsel
lainel) Siiski esimene päev läks raisku, kuna jõudsime alles kell kaheksa õhtul
Balile.
Alustuseks soovitaksin Balit kõigile – minu arust on tegu
väga mõnusa puhkekohana ning hinnad on ülimalt soodsad. Põksusin kolm päeva
seal üksi ringi, aga igav ei hakkanud kordagi. Eks enamuse tähelepanust võttis
enda peale igapäevane iseseisev surfiõpe, aga üldiselt nautisin ümbritsevat
rahulikku olekut. Puhkehetkedel libistasin rannas külma õllet, lugesin raamatut
ja nautisin alla ühe-eurost kohalikku einet. Ei pidanud ka paljuks väikest
lõunauinakut restoranis, kui ainult mööduv auto poleks valel hetkel signaali
lasnud... Ühesõnaga riläx.
Surfimine edeneb juba
päris kenasti. Kui see meikib sensi, siis mulle tundub, et ma juba mõistan
laineid, oma lauda ja merd. Kõik tuleb läbi katseeksitusmeetodi, lauaga näkku
saamise ja jõhkralt väsinud käte, kuid nagu sõber sõnastas - kui püsti saad on
ikka kuradi hea tunne! Kui liigselt rõõmustama hakkad ning keskendumise kaotad,
keerled muidugi juba laines ning mõtled endamisi, et kuidas siit nüüd välja
saabki. Kuid praeguseks on ka pesumasinast väljasaamine selgeks saanud!
Võib-olla on hea, et mu GoPro on Eestis paranduses ning et mu harjutuspäevad
peale ei jäänud...
Teisel päeval veetsin rannas peaaegu terve päeva. Vaikselt
plaanisin päevale joone alla tõmmata ning veel viimased lainev võtta, kui
kuulsin kaugusest abipalvet. Üks kergelt tüsedam umbes minu vanune kohalik
lamas kõhuli oma laua peal ning vehkis käega ja hüüdis „help!“, et teda
märgataks. Kuna keegi teine ei reageerinud, hüppasin oma lauale kõhuli ning
sõudsin kiirelt kohale. Selgus, et tegelane oli juba kaks tundi merel olnud
ning hoovusega võidelnud. Selleks ajaks oli ta aga nii sooda, et jõudis vaid
vahetevahel paar edasitõmmet teha.
Rahustasin teda ning lubasin ta randa ära viia. Selgus, et
see polegi nõnda lihtne. Pusisin erinevat moodi – tõukasin teda edasi oma laualt,
kui ka veest ning üritasin ka tema laua sabast kinni hoides jalgadega hoogu
sisse saada. Tegevusele ei aitanud kaasa asjaolu, et mu enda laud oli mu jala
küljes kinni. Kuigi tundus, et läheneme
rannale, mõistsin, et hoovus töötab
meile (mulle) täpselt vastu. Teised surfarid liikusid ka mitukümmend meetrit rannajoonele
lähemale ning mingi aeg olime päris kaugel vaid kahekesi. Ei tuldud ka appi,
kui otse inimestelt abi palusin.
Siiski vähehaaval jõudsime ka meie teistele järgi ning
lõpuks tuli üks kohalik appi. Koos tõukasime seda tegelast kordamööda ning ühel
hetkel jõudsime päästvate laineteni, mis tõmbasid meid ranna poole. Selleks
ajaks oli poisu oma laual täiesti kurnatud. Kui üks kahemeetrine laine teda
veel enda sisse tõmbas, siis sellest väljus nuttev ja karjuv tegelane.
Upitasime teda jalgadest kiskudes tagasi lauale ning lükkasime ta uude
lainesse... ise muidugi sattusime selle läbi pesumasinasse, aga polnud hullu.
Ühel hetkel lainest välja tulles tekkis mul kerge hirm, kuna ma ei märganud teda
enam kuskil, kuid siis nägin madalas vees hingeldavat tegelast, kes nuuksus
vaikselt endamisi. Vaikselt libisesime teise abilisega tema poole ning võtsin
veel lõpetuseks isegi ühe laine ning sõitsin selle seljas randa välja. Poisu
sai korraliku peapesu oma reisiseltskonnalt, mina sain aga tuhat tänu. Kõmpisin
seejärel vaikselt koju ära ning nautisin loojuvat päikest.
Kuigi kogu reisi jooksul panin endale pidevalt faktor 80 ja
50 päiksekreemi näkku ja jalgadele, põlesin ma täielikult ära (ülekeha kattis
pikkade varukatega särk, seega keha on lumivalge... mõnus värvivahe). Üks
jaapanlannast surfar naeris ning korrutas „lobster, lobster, lobster“. Kojulend
oli lõpuks väga teretulnud – enam poleks päikse kätte saanud minna. CRJ-i
pardal jäi veel kõrvu turistide lause „omg, this must be the smallest plane in
the world“. Ffs, ma ütlen veel, ma lendan suure lennukiga... 100 istet on suur!
Igatahes tulge Balile ja tulge külla!