Surf ja pesumasin

Teisel hommikul ärgates teadsime, et meid võetakse rendiautoga peagi peale ning läheme väiksele Bali-tiirule. Mida aga ei tulnud oli meie transport... pärast mõningast ootamist ja vastuseta kõnesid otsustasime võtta suuna randa.

Algne plaan oli surfimine ja rannariläx. Vesi kihas teistest surfaritest ning mõnus liivarand jooksis kilomeetrite viisi. Päike siras sinises taevas ja meri oli vähemalt sama sinine. Lainete jõud ehmatas meid veidi ära... viskas vees olijaid siia ja sinna ning laual püsti püsimine ei tundunud just kergemate killast olevat.

Pärast mõningast jalutuskäiku ja kohalike surfipoistega kauplemist oli meil olemas instruktor ja surfilauad. Siinkohal Made surfipäev ka lõppes... lained kiskusid aina kõrgemaks ja endalgi oli selline tunne, et kerge ei saa olema. Made tõmbas mõnusalt rannavoodile pikali ja nautis kõrvetavat päikest.  

Algkoolitus oli vaid mõneminutiline. Andrease äraeksinud kaksikvend tegi mulle lühidalt selgeks, kuid püsti saada ja enne kui ma aru sain võitlesin juba lainetega, et „positsioonile“ jõuda. Kuigi esimene laine, mida ma püüdma läksin, viskas mind üsna kähku pikali, siis teisel olin juba püsti ning ei tundunudki nõnda keeruline olevat. Hiljem mõistsin, et instruktor lükkas mulle hoogu juurde ja tänu sellele oli kergem püsti saada.

Pärast mõningast harjutamist ranna juures murduvate lainetega suundusime pruuni Andreasega kaugemale, kus lained murdusid esmakordselt. Seal sain tunda seda õigemat surfimist... sõuad, neelad vett ja sõuad veel, et jõuda kohale, et siis saada laine poolt tümitada. Sõuad uuesti ja uuesti ja jälle keerled pesumasinas. Korra kiskus laine mul surfilaua nööri puruks ning see lendles kenasti randa välja. Sain uuesti sõuda ning samas võitlesin läbi kümnest suurest murduvast lainest, et kohale jõuda.

Kõik käis üpriski katseeksitus meetodil. Instruktorilt just väga palju õpetussõnu ei saanud, aga kui lauaga sain paar korda pikku vahtimist ning keerlesin laines natuke liiga kaua, siis sain aru küll, mis valesti tegin. Igatahes, jonni ma ei jätnud ning peagi juba sõitsin ka suurematel lainetel. Eks ikka sain neilt ka peksa ja eks ikka käed valutasid sõudmisest, aga tunne oli püsti saades ikka kuradi hea!

Lõpuks surfisin sel päeval kolm tundi ning sääred ja nägu kõrbesid mõnuga ära. Lisaks oli laua kummipind naha maha hõõrunud suurelt kõhu osalt, põlvedelt, lõualt, nibudelt ja näppudelt. Aga jällegi see oli seda kõike väärt ning kaks päeva hiljem olin juba tagasi ning siis tundsin end juba rohkem nagu kala vees. Okei, korraks tundsin end juba liiga osavana, kuid lained tõid mind kiirelt maa peale tagasi. Pesumasinas keereldes on aega mõelda küll...

Made käis samuti lainetes mängimas ning jäi mõnulemisega rahule. Pluss ta sai šhopata ja ära kõrbeda, seega võime rannapäevad lugeda kordaläinuks.