Wednesday, March 26, 2014

Teada tuntud kodutute loomade koju tooja.

Oli sõbrapäev ja ainult nädal oli Eestisse tulemiseni aega. Kinki mul Märdile ei olnud, kuna siit on raske midagi erilist ja vajalikku leida. Otsustasin, et teen õhtuks vähemalt maasikaid sulašokolaadis, mida küünlavalguses romantilist filmi vaadates maiustada. Kõik oli läbi mõeldud ja 3 tundi oli Märdi tulekuni aega. Vaikselt tegin süüa ja valmistasin ette toiduaineid, kui naabrilaste kisamine hakkas kõrvadele ja otsustasin vaadata, mida nad toimetavad. Selleks, mida ma nägin, ma valmis ei olnud. Suu vajus konkreetselt lahti ja ütlesin kõva häälega Appikene. 
Meil on naabriks kaks moslemipoissi (umbes 5-aastased) , kelle arvates on kassipojad jalgpallid, keda seljast kinni võttes õhku visata ja vaadata, kuidas nad seljale maanduvad. Seejärel kõva häälega naerda ja tegevust korrata. Korduvalt. Otsustati ka vaadata ehk on nad kleeplindid, mis puutüve vastu visates kinni jäävad. Seda nähes igatahes minu katus läks. 
Jooksin kiirelt välja ja karjusin inglise keeles, et nad kassid maha paneksid. Üks poiss ehmatas ära ja pani kassi kohe maha. Ilmselt nägi mu kätt, mis oli rusikasse surutud ja hakkas kartma. Muig. Teine mõtles, et viskaks ühe korra veel, aga kui ma astusin endiselt karjudes lähemale, pani ta kiirelt kassi maha ja lidus minema.
Kassid oli päris halvas seisus. Üks ei saanud hingata ja teisel jooksis suu juurest verd. Võtsin nad vaikselt-vaikselt sülle ja viisin koju. Nad olid väga väikesed ja kerged. Ühel puhastasin suu ja vaatasin, ega teisi vigastusi pole. Andsin neile vett ja tein neile patjadest aseme, kuhu nad üksteise kaisus ka magama jäid. Ise täiesti vihast ja õudusest värisedes ja nuttes läksin maasikaid šokolaadis edasi tegema, kuigi igasugune meeleolu oli kadunud. Mõttes olid ainult kiisud ja see, kuidas ma Märdile taaskord seletan, et vedasin tänavalt loomad koju ja seekord lausa kaks tükki. 


Tuligi Märdilt sõnum, et on koduteel. Kassid olid vaikselt ärganud ja üksteise otsas istudes vaatasid ringi. Kartlikult limpsisid vett ja läksid ruttu patjade peale tagasi. Kui uks avanes, siis me kolmekesi ehmatasime. Läksin enda äranutetud näoga uksele vastu ja ütlesin, et ära ole pahane, aga ma ei saanud neid sinna jätta. Märt oli arusaamatuses, kui suunasin ta pilgu patjadel olevatele kiisudele.
(Märdi mõtted: Tulin väsinuna töölt koju ning Made oli lubanud mulle väikest üllatust. Ust avades ning kasse märgates ohkasin vaikselt... vaid nädala pärast pidime ju Eestisse minema. Aga kiisud olid väga khuulid. Vaid minutiga olid nad mind täielikult ära võlunud. Hüplesid vaikselt siia-sinna, tuterdasid ringi ja värisesid nagu haavalehed. Ohkasin veelkord, pistsin maasika põske ning muigasin laialt. Täielikud rõõmupallid :)

Maasikad šokolaadis ootasid laual ja kingiks olid kaks kassipoeg. Vanuseks oli 3 kuud ning nad olid ühe pesakonna õde ja vend. Ülimalt armsad tegelased. Nimeks sai tüdruk Jupi (kuna tal oli ainult 1cm pikkune sabajupp, mida ta vahel rõõmust proovis siputada) ja poiss oligi Poiss. Ühel hetkel vaatasime, et Jupi hoiab hästi Märdi lähedale ja Poiss on koguaeg minu juures. Loomulikult polnud meil kassitoitu ja pastat neile anda ei saa. 




Õnneks olime just ostnud tuunikala konservi, mis neile väga maitses. Hommikul oli otsejoones poodi minek, et varustada lemmikloomatoiduga. Teisel päeval oli elujõudu neil juba rohkem ja mängisid omavahel hoogsalt, kuigi seda ei jätkunud kauaks ja enamik aega tehti mõnusaid uinakuid Made kaisus. Hommikuti alla tulles kutsusime neid lausega „Kus on kiiiiisud?“ ja vastuseks saime alati kaks väga unist ja tuterdavat väikest mjäud, meie poole tulemas. Maha istudes tulid kohe sülle ja kõige väiksem, aga kõige armsam kurrumootor hakkas tööle.
Küll me alles pildistasime ja filmisime neid, nagu lapsevanemad ikka titade puhul teevad. Nendega koos oldud ajal me kodust väljas ei tahtnud väga käia, sest nad olid nii pisikesed ja lihtsalt südamed võitnud, et nendega aega veeta oli lihtsalt lust. 




Üks hetk pidime reaalsusele vastu vaatama, et me ei saa neid endale jätta ja Eestisse tulemise kuupäev aina lähenes. Ei tahtnud neid kohalikule inimesele kindlalt anda, sest nad ei austa ja armasta loomi. Valikusse jäid valged inimesed või hiinaindokad. Pildistasime kuulutuse jaoks neid aias, kus nad murus kõndides ja ringi hüpates nägid välja nagu lõvid. Otsustasime õnne proovida facebookis Expactide communities ( välismaalaste rühm, kes kõik elavad Balikpapanis). Kirjutasime loo, kuidas nad saime ja panime pildi üles. Pöidlad pihku ja vaid 15 minutit hiljem oli üks armeeriklasest 4 lapse ema nõus mõlemad endale võtma. Rõõm oli tohutult suur, samas ka kurb. Kuna meil oli veel 3 päeva enne äralendamist aega, siis otsutasime, et hoiame neid selle ajani enda juurde. Ostsime neile veel mänguasju, liivakasti ja liiva moonaks kaasa.  


NB! Väga targad kassid olid - hakkasid kohe käima pissikastis, mille ma valmistasin pappkarbis, kuhu ümber keerasin kilekoti ja sisse panin vetsupaberit. Selline oli alguses. Pärast said suures, liiva täis kastis käia ja ikka ja alati loomulikult koos... kas siis kassiasju ajamas või mängimas.
Oligi kätte jõudnud neljapäev. Kell 12 oli uus omanik värava ees. Poiss nii nuttis ja hoidis kümne väikse küünega kleidist kinni, kui hakkasin teda transpordikasti panema. Kohutav tunne oli. Oleks nagu endast tükikese ära andnud. 
Igatahes, meie südamed võitsid nad endale. Siiamaani on Märdi arvutiekraanil Jupi käpajälgede plekid ja minul videod ja pildid, mida ikka satub vaatama. Teisi kasse nähes või niisama õhtul jalutades tihti mõtleme, et kuidas neil küll läheb, kuidas mängivad ja kas on õnnelikud. Juhuslikult nägime uut omanikku toidupoes ja ütles, et kassid kasvavad ilusasti ja armastavad lapsi. Seda oli hea kuulda, kuigi kurb oli ka... oeh.

No comments:

Post a Comment