E&E külastamas M&M-i.

Jaanuarikuu keskel kuulsime rõõmsat uudist, et kursusekaaslane lendur-Eiko plaanib meid oma neiuga järgneval kuul külastada. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui nad olidki juba ukse taga... ainuke häda oli selles, et mina olin sel hetkel Maa teisel poolkeral. Made lasi külalised ilusti tuppa, nuumas neid veidi ning viis nad põhku ära.

Järgneval päeval plaanisin uhket sisenemist oma piloodivormis... mida aga ei olnud, olid vaimustunud näod... ei olnud üldse mingeid nägusid, sest päeval kella kolmeks polnud veel külalised silmi lahti saanud. Igatahes, peagi juba toimetasime – laenasime hispaanlasest kaptenilt mõneks päevaks rollu, uruguailaselt saime lisakiivri ning seiklemine võis alata.

Päev oli planeeritud linnaga tutvumiseks. Ausaltöeldes ega siin millegagi eriti tutvuda pole, seega see sai kiirelt tehtud. Siiski tutvustasime oma lemmikkohti, põristasime niisama ringi, jalutasime oma toredas piirkonnas ringi ja lihtsalt nautisime seltskonda.

Teisel hommikul võtsime ette teekonna Balikpapani parimasse saadaolevasse randa. Teel sinna jäime korduvalt vihma kätte ning siinkohal mõtlen ekvatoriaalset vihma... KALLAS. Kuid vapralt põrutasime siiski edasi ning rannas ootas meid särav päike, sada ninjat/nahkhiirt ja kiisu. Täpsustuseks... vesi kihas mosleminaistest, kes olid pealaest jalatallani oma rüüdes, kuid lõbutsesid vees mängides ning liivalosse ehitades. Kiisu näol oli tegemist ühe järjekordse loomaga, kelle Made oma tiiva alla võttis. Muuhulgas tähendas see seda, et pidin kohalikelt mingit kahtlast toidukraami ostma, et Made saaks kanatükikesi sealt kiisule anda. Ülejäänud kahtlasevõitu kraami kugistasime Eikoga tublisti alla. Lisaks sulistasime muidugi ka ise meres.

Õhtuks oli meil planeeritud hash runist osavõtmine. Seekord otsustasime teeraja lihtsalt läbi jalutada, kuna külalistel polnud just kõige sobilikumad riided mudas plätserdamiseks. Eiko ja Elis said ära näha, kui kahtlase asjaga me tegeleme ning Elis oli väga rõõmus, kui küsisin, kas nad soovivad kodupoole ära liikuda.

Järgmiseks päevaks oli meil Garuda autojuhiga kokku lepitud transport Bukit Bangirai looduskaitsealale. Sõit sinna kestis peaaegu kaks tundi ning muuhulgas sai hea ülevaate ka linnaäärsest osast. Põhiliseks atraktsioon meie sihtpunktis oli 35 meetri kõrgusel puulatvade kohal kõrguvad rippsillad. Kokku oli õhuteed umbes 40 meetri jagu ning need olid kinnitatud nelja kõrge puu võimsate tüvede külge.

Minu suureks üllatuseks oli esimesena trepist üleval kõrgusi jubedalt pelgav Made. Peagi sammus ta juba mööda trossidest, võrgust ja puitlaudisest koosnevat rada ning kõrgus üle metsa. Sel samal hetkel tabas meid vähe suurem tuuleiil, sild kõikus ning oli vähe vildakas ning Made liikus Micheal Jacksoni  Moonwalki imiteerides tagasi meie juurde. Seal lõppes Madekese vaprus ning edasi suundusime meie kolmekesti. Siiski ootas mu neiu meid raja viimase puu tipus. Bukit Bangirais kooserdasime mööda metsaradasid veel pikka aega. Ahve küll ei kohanud, kuid nahkhiiri küll.

Tagasiteel külastasime tee ääres paiknevat puuviljaputkat, kus kolme euro eest soetasime endale sada banaani, kaks ananassi, kotitäie kirsstomateid ning kümme snakefruiti. Lisaks premeerisime end nähtud vaeva eest õhtusöögiga krabirestoranis Danditos. Neli esmakordset krabisööjat olid pärast kolme krabi kinnivitsutamist üleni kastmega koos ning paagid olid ääreni täis. Siiski mahtusid sinna veel kodus paar õllet ja uni tuli magus-magus.

Eiko ja Elis peatusid meie juures 6.02-10.02, edasi suunduti otselennuga mõneks päevaks Singapuri, sealt nädalaks Balile ja siis koju tagasi... Järgmistena ootame septembris külla Märdi vanemaid ning onusid oma kaasadega. Oktoobris peaksid meid lõbustama Rolpa koos neiu ja Kaleviga. Lisaks kohtume ilmselt juulikuus perekond Pautsidega Bali saarel. Aasta 2015 kevade on ära broneerinud härra Tenso. Seega kui keegi veel soovib meitsa tulla, siis andke märku... saadaval on veel viimased toad!