Teada tuntud kodutute loomade koju tooja.

Oli sõbrapäev ja ainult nädal oli Eestisse tulemiseni aega. Kinki mul Märdile ei olnud, kuna siit on raske midagi erilist ja vajalikku leida. Otsustasin, et teen õhtuks vähemalt maasikaid sulašokolaadis, mida küünlavalguses romantilist filmi vaadates maiustada. Kõik oli läbi mõeldud ja 3 tundi oli Märdi tulekuni aega. Vaikselt tegin süüa ja valmistasin ette toiduaineid, kui naabrilaste kisamine hakkas kõrvadele ja otsustasin vaadata, mida nad toimetavad. Selleks, mida ma nägin, ma valmis ei olnud. Suu vajus konkreetselt lahti ja ütlesin kõva häälega Appikene. 

Meil on naabriks kaks moslemipoissi (umbes 5-aastased) , kelle arvates on kassipojad jalgpallid, keda seljast kinni võttes õhku visata ja vaadata, kuidas nad seljale maanduvad. Seejärel kõva häälega naerda ja tegevust korrata. Korduvalt. Otsustati ka vaadata ehk on nad kleeplindid, mis puutüve vastu visates kinni jäävad. Seda nähes igatahes minu katus läks. 

Jooksin kiirelt välja ja karjusin inglise keeles, et nad kassid maha paneksid. Üks poiss ehmatas ära ja pani kassi kohe maha. Ilmselt nägi mu kätt, mis oli rusikasse surutud ja hakkas kartma. Muig. Teine mõtles, et viskaks ühe korra veel, aga kui ma astusin endiselt karjudes lähemale, pani ta kiirelt kassi maha ja lidus minema.
Kassid oli päris halvas seisus. Üks ei saanud hingata ja teisel jooksis suu juurest verd. Võtsin nad vaikselt-vaikselt sülle ja viisin koju. Nad olid väga väikesed ja kerged. Ühel puhastasin suu ja vaatasin, ega teisi vigastusi pole. Andsin neile vett ja tein neile patjadest aseme, kuhu nad üksteise kaisus ka magama jäid. Ise täiesti vihast ja õudusest värisedes ja nuttes läksin maasikaid šokolaadis edasi tegema, kuigi igasugune meeleolu oli kadunud. Mõttes olid ainult kiisud ja see, kuidas ma Märdile taaskord seletan, et vedasin tänavalt loomad koju ja seekord lausa kaks tükki. 

Tuligi Märdilt sõnum, et on koduteel. Kassid olid vaikselt ärganud ja üksteise otsas istudes vaatasid ringi. Kartlikult limpsisid vett ja läksid ruttu patjade peale tagasi. Kui uks avanes, siis me kolmekesi ehmatasime. Läksin enda äranutetud näoga uksele vastu ja ütlesin, et ära ole pahane, aga ma ei saanud neid sinna jätta. Märt oli arusaamatuses, kui suunasin ta pilgu patjadel olevatele kiisudele.

(Märdi mõtted: Tulin väsinuna töölt koju ning Made oli lubanud mulle väikest üllatust. Ust avades ning kasse märgates ohkasin vaikselt... vaid nädala pärast pidime ju Eestisse minema. Aga kiisud olid väga khuulid. Vaid minutiga olid nad mind täielikult ära võlunud. Hüplesid vaikselt siia-sinna, tuterdasid ringi ja värisesid nagu haavalehed. Ohkasin veelkord, pistsin maasika põske ning muigasin laialt. Täielikud rõõmupallid :)

Maasikad šokolaadis ootasid laual ja kingiks olid kaks kassipoeg. Vanuseks oli 3 kuud ning nad olid ühe pesakonna õde ja vend. Ülimalt armsad tegelased. Nimeks sai tüdruk Jupi (kuna tal oli ainult 1cm pikkune sabajupp, mida ta vahel rõõmust proovis siputada) ja poiss oligi Poiss. Ühel hetkel vaatasime, et Jupi hoiab hästi Märdi lähedale ja Poiss on koguaeg minu juures. Loomulikult polnud meil kassitoitu ja pastat neile anda ei saa. 

Õnneks olime just ostnud tuunikala konservi, mis neile väga maitses. Hommikul oli otsejoones poodi minek, et varustada lemmikloomatoiduga. Teisel päeval oli elujõudu neil juba rohkem ja mängisid omavahel hoogsalt, kuigi seda ei jätkunud kauaks ja enamik aega tehti mõnusaid uinakuid Made kaisus. Hommikuti alla tulles kutsusime neid lausega „Kus on kiiiiisud?“ ja vastuseks saime alati kaks väga unist ja tuterdavat väikest mjäud, meie poole tulemas. Maha istudes tulid kohe sülle ja kõige väiksem, aga kõige armsam kurrumootor hakkas tööle.
Küll me alles pildistasime ja filmisime neid, nagu lapsevanemad ikka titade puhul teevad. Nendega koos oldud ajal me kodust väljas ei tahtnud väga käia, sest nad olid nii pisikesed ja lihtsalt südamed võitnud, et nendega aega veeta oli lihtsalt lust. 

Üks hetk pidime reaalsusele vastu vaatama, et me ei saa neid endale jätta ja Eestisse tulemise kuupäev aina lähenes. Ei tahtnud neid kohalikule inimesele kindlalt anda, sest nad ei austa ja armasta loomi. Valikusse jäid valged inimesed või hiinaindokad. Pildistasime kuulutuse jaoks neid aias, kus nad murus kõndides ja ringi hüpates nägid välja nagu lõvid. Otsustasime õnne proovida facebookis Expactide communities ( välismaalaste rühm, kes kõik elavad Balikpapanis). Kirjutasime loo, kuidas nad saime ja panime pildi üles. Pöidlad pihku ja vaid 15 minutit hiljem oli üks armeeriklasest 4 lapse ema nõus mõlemad endale võtma. Rõõm oli tohutult suur, samas ka kurb. Kuna meil oli veel 3 päeva enne äralendamist aega, siis otsutasime, et hoiame neid selle ajani enda juurde. Ostsime neile veel mänguasju, liivakasti ja liiva moonaks kaasa.  

NB! Väga targad kassid olid - hakkasid kohe käima pissikastis, mille ma valmistasin pappkarbis, kuhu ümber keerasin kilekoti ja sisse panin vetsupaberit. Selline oli alguses. Pärast said suures, liiva täis kastis käia ja ikka ja alati loomulikult koos... kas siis kassiasju ajamas või mängimas.
Oligi kätte jõudnud neljapäev. Kell 12 oli uus omanik värava ees. Poiss nii nuttis ja hoidis kümne väikse küünega kleidist kinni, kui hakkasin teda transpordikasti panema. Kohutav tunne oli. Oleks nagu endast tükikese ära andnud. 
Igatahes, meie südamed võitsid nad endale. Siiamaani on Märdi arvutiekraanil Jupi käpajälgede plekid ja minul videod ja pildid, mida ikka satub vaatama. Teisi kasse nähes või niisama õhtul jalutades tihti mõtleme, et kuidas neil küll läheb, kuidas mängivad ja kas on õnnelikud. Juhuslikult nägime uut omanikku toidupoes ja ütles, et kassid kasvavad ilusasti ja armastavad lapsi. Seda oli hea kuulda, kuigi kurb oli ka... oeh.

Natuke ka lendamisest

Estonian Airis mul midagi väga märkimisväärset ei toimunud (kui muidugi elu esimene koondamisteade välja jätta). Garudas olen aga lennatud seitsme kuu jooksul nii mõndagi korda saatnud... nagu näiteks esmaspäeval sain kirja esimese kordusringile mineku lendava piloodina reisilennuki roolis.
Kui numbriliselt põnevamat välja tuua:
1 kordusringile minek lendava piloodina
3 kordusringile minekut mittelendava piloodina
2 suundumist varulennuväljale
1 hädaolukord
0 koondamisteadet

Autokastis kükitamine

Kükitasin parasjagu autokastis ning hoidsin oma rollerit püsti (aga see on juba teine lugu), kui autoroolis olev kohalik sõber küsis mult: "Ega sul liiga palav pole? Äkki annan oma jaki sulle peale?". Ei, aitäh! Kükitasin edasi ja sõit võis jätkuda.

Kubemekarvamahl

Tihtilugu juhtub, et inimene, kes õpib uut keelt, ütleb halva häädluse või sõnakasutuse tõttu midagi täiesti teistsugust. Eks minagi püüan kohalikku keelt pusida ja eks minagi eksin. Soovides tellida guavimahla (jambu jus), palusin hoopis kubemekarvamahla (jambut jus). Õnneks lennusaatja halastas mu peale ning sain siiski soovitud joogi.

E&E külastamas M&M-i.

Jaanuarikuu keskel kuulsime rõõmsat uudist, et kursusekaaslane lendur-Eiko plaanib meid oma neiuga järgneval kuul külastada. Ei läinud kuigi palju aega mööda, kui nad olidki juba ukse taga... ainuke häda oli selles, et mina olin sel hetkel Maa teisel poolkeral. Made lasi külalised ilusti tuppa, nuumas neid veidi ning viis nad põhku ära.

Järgneval päeval plaanisin uhket sisenemist oma piloodivormis... mida aga ei olnud, olid vaimustunud näod... ei olnud üldse mingeid nägusid, sest päeval kella kolmeks polnud veel külalised silmi lahti saanud. Igatahes, peagi juba toimetasime – laenasime hispaanlasest kaptenilt mõneks päevaks rollu, uruguailaselt saime lisakiivri ning seiklemine võis alata.

Päev oli planeeritud linnaga tutvumiseks. Ausaltöeldes ega siin millegagi eriti tutvuda pole, seega see sai kiirelt tehtud. Siiski tutvustasime oma lemmikkohti, põristasime niisama ringi, jalutasime oma toredas piirkonnas ringi ja lihtsalt nautisime seltskonda.

Teisel hommikul võtsime ette teekonna Balikpapani parimasse saadaolevasse randa. Teel sinna jäime korduvalt vihma kätte ning siinkohal mõtlen ekvatoriaalset vihma... KALLAS. Kuid vapralt põrutasime siiski edasi ning rannas ootas meid särav päike, sada ninjat/nahkhiirt ja kiisu. Täpsustuseks... vesi kihas mosleminaistest, kes olid pealaest jalatallani oma rüüdes, kuid lõbutsesid vees mängides ning liivalosse ehitades. Kiisu näol oli tegemist ühe järjekordse loomaga, kelle Made oma tiiva alla võttis. Muuhulgas tähendas see seda, et pidin kohalikelt mingit kahtlast toidukraami ostma, et Made saaks kanatükikesi sealt kiisule anda. Ülejäänud kahtlasevõitu kraami kugistasime Eikoga tublisti alla. Lisaks sulistasime muidugi ka ise meres.

Õhtuks oli meil planeeritud hash runist osavõtmine. Seekord otsustasime teeraja lihtsalt läbi jalutada, kuna külalistel polnud just kõige sobilikumad riided mudas plätserdamiseks. Eiko ja Elis said ära näha, kui kahtlase asjaga me tegeleme ning Elis oli väga rõõmus, kui küsisin, kas nad soovivad kodupoole ära liikuda.

Järgmiseks päevaks oli meil Garuda autojuhiga kokku lepitud transport Bukit Bangirai looduskaitsealale. Sõit sinna kestis peaaegu kaks tundi ning muuhulgas sai hea ülevaate ka linnaäärsest osast. Põhiliseks atraktsioon meie sihtpunktis oli 35 meetri kõrgusel puulatvade kohal kõrguvad rippsillad. Kokku oli õhuteed umbes 40 meetri jagu ning need olid kinnitatud nelja kõrge puu võimsate tüvede külge.

Minu suureks üllatuseks oli esimesena trepist üleval kõrgusi jubedalt pelgav Made. Peagi sammus ta juba mööda trossidest, võrgust ja puitlaudisest koosnevat rada ning kõrgus üle metsa. Sel samal hetkel tabas meid vähe suurem tuuleiil, sild kõikus ning oli vähe vildakas ning Made liikus Micheal Jacksoni  Moonwalki imiteerides tagasi meie juurde. Seal lõppes Madekese vaprus ning edasi suundusime meie kolmekesti. Siiski ootas mu neiu meid raja viimase puu tipus. Bukit Bangirais kooserdasime mööda metsaradasid veel pikka aega. Ahve küll ei kohanud, kuid nahkhiiri küll.

Tagasiteel külastasime tee ääres paiknevat puuviljaputkat, kus kolme euro eest soetasime endale sada banaani, kaks ananassi, kotitäie kirsstomateid ning kümme snakefruiti. Lisaks premeerisime end nähtud vaeva eest õhtusöögiga krabirestoranis Danditos. Neli esmakordset krabisööjat olid pärast kolme krabi kinnivitsutamist üleni kastmega koos ning paagid olid ääreni täis. Siiski mahtusid sinna veel kodus paar õllet ja uni tuli magus-magus.

Eiko ja Elis peatusid meie juures 6.02-10.02, edasi suunduti otselennuga mõneks päevaks Singapuri, sealt nädalaks Balile ja siis koju tagasi... Järgmistena ootame septembris külla Märdi vanemaid ning onusid oma kaasadega. Oktoobris peaksid meid lõbustama Rolpa koos neiu ja Kaleviga. Lisaks kohtume ilmselt juulikuus perekond Pautsidega Bali saarel. Aasta 2015 kevade on ära broneerinud härra Tenso. Seega kui keegi veel soovib meitsa tulla, siis andke märku... saadaval on veel viimased toad!

Terima kasih! (Aitäh!)

Selle pildiga sooviksime tänada kõiki toredaid inimesi, kes on võtnud ette vaeva keelega mark märjaks teha, postkaardile suruda ning postkasti pilust sisse pista. Teie pisike vaev on meile suureks rõõmuks. Istuvad nüüd meie telekariiulil aukohal ning tuletavad teid meelde. 

PS: Rekordiliselt kaua oli teel vasakpoolne leevike - kolm kuud! 

No tere õhtust!

Arvutikellal särab aeg 21:00. Väljas on juba pime ning pistsin õhtusöögiks pintslisse kaks praemuna võileiba. Nüüd higistame Madega kahekesi diivani ees ja vaatame filmi Vallatud kurvid.

Häda on selles, et Made pole veel muutnud kella Indoneesia aja peale. On 3:00 öösel ja oleme valvsad nagu öökullid. Juba peagi ärkavad ka sõbrad moslemid ning minarettide otsast hakkab kaikuma vana hea hommikupalvus.

Pärast 32 tunnist matka oleme taas Balikpapanis, Indoneesias. Selamat datang! Selja taga on kaks ülimõnusat üllatusterohket puhkusenädalat ning nüüd sukeldume tagasi argirutiini. Oleme puhkusest väga väsinud. 

Valge inimese õnnepai

Vaatasime kaubanduskeskuses arvuteid, kui äkitselt küsis kohalik naisterahvas, kas Made paitaks tema kõhtu. Palve võttis pahviks.
Igatahes... Kohalike seas on uskumus, et kui valge naine paitab nende rasedat kõhtu, siis nende laps sünnib hea tervisega ja sama ilusana kui puudutaja. Valge laps tal kindlalt ei tule, aga loodetavasti hea tervise ja hea väljanägemisega. (: