Saturday, February 8, 2014

No one's gonna stop me now!

Vajutades SIIA saate vaadata väikest videokokkuvõtet meie reisist Maratua saarele. On kilpkonni, on meduuse ja on indoneesia mehi.
Toredat vaatamist! No one's gonna stop me now!

Saturday, February 1, 2014

Koer nimega Liza

Nädal tagasi olid meist saamas poolekohaga koeraomanikud. Tulin mina enda joogast koju, kui helistab meie kohalik sõber Brilliant murega. Teda oli hakanud jälitama hulkuv koer, kelle ta lõpuks kinni püüdis ja küsis minult, kas ma saaksin ta puhtaks pesta. Alguses jäin kokutama, sest kuulsin algul hoopiski midagi muud – Kas ma tahaksin tema midagi pesta. Lõpuks, kui sain aru, et koerast käib jutt, olin natukene kahtlevalt nõus.

Olidki 10 minuti pärast ukse taga. Koeraks oli ülimalt ilus koer. Kõige esimesena jäid silma tema üliilusad sinised silmad. Keha oli natukene kõhn, tagumiste jalgade peal väiksed rastapatsid, aga muidu oli korralik. Kõrvad ja kikud olid puhtad. Tõuks oli Siberi Husky, vanuseks umbes 6 kuud ja sooks tüdrukuke.

Kuna meil koerte šampooni polnud, pidime karva läikima lööma Shaumaga. Minu üllatuseks ei kartnud ta pesu, nagu mõningad koerad heameelega jätaksid sellised protseduurid vahele.
Peale 30 minutilist pesu oli eluke teisel rohkem sees. Nüüd oli vaja teda toita. Kuna koeratoit ka puudus, hakkasin talle kaerahelbeputru võiga keetma. Väga ei maitsenud. Teise katsena olid makaronid võiga - need läksid väga kiirelt alla.

Nüüd tuli mõelda edasiste sammude peale. Meie koera endale ei võta. Esiteks meie majaleping keelab looma pidada. Teiseks me oleme ainult 2 aastat Indoneesias. Oleksid teised olud, oleks maja kasse juba täis. Igatahes, Brilliant ütles, et võtab ta endale ja sellega sai mure lahendatud. Loomulikult hakkasid peas ringlema mõtted, kuidas ma temaga iga päev jalutama hakkan (sain endale ikkagi uue sõbranna), meie juures käib jms.

Märdi reaktsioonile kohe algul ei mõelnudki. Tuleb, mis tuleb. Tuli Märt koju. Algul hüüdis rõõmsalt: „Sau, olen kodus“. Seejärel nägi koera ja küsis: „Made, mis sa teed?“.

(Nüüd räägib Märt oma mõtetest – Tulen väsinuna töölt koju ning olin veidi üllatunud, et keegi uksele vastu tervitama ei tulnud. Aiast kostus vastu Made tervitus ja siis ma nägingi läbi klaasukse kahte sinist silma mulle otsa vaatamas ning suurt naeratust näol. Ei see ei olnud Made, vaid mingi koer, kelle eriti kikkis kõrvad olid suunatud taeva poole. Näis, et tegelane on ülimalt rahul.

Teadsin juba varasematest kogemustest ning lugudest, et Made veab vahetevahel kodutuid loomi koju. Ohkasin vaikselt ja läksin nende juurde õue. Väga lahe ja mõnus tegelane oli ja tõesti üliilus. Paistis, et tegu oli puhtatõulise Husky-ga ning need sinised silmad võlusid tõesti kohe ära. Kui ma olin ära kuulanud Made loo ja sain teada, et tema polegi süüdlane, ohkasin rahulikult. Siiski kujutasin ette, et temast saaks tore koduhoidja ja kaaslane Madele, kui mina vahetevahel kaheks ööks Manadosse lähen.)    

Õhtul läks Liza (minu valitud nimi, kuigi ta sellele nimele väga ei reageeritud) Brilliantiga koju. Öö oli neil huvitav olnud. Kuna mu makaronid võiga olid nii maitsvad, siis koer oli terve öö peeretanud ja kõik kohad täis kakinud (mitte tahket). Hommikul pesime teda uuesti, seekord spetsiaalse koerašampooniga, mis aitas ka kirpude vastu. Kanni pealt said ka rastapatsid hävitatud. Tund aega hiljem oli ta justkui uus koer.


Laupäeval võtsime koera hashrunile kaasa, kus ta osutus väga populaarseks. Kõik paitasid ja tahtsid temaga jalutada. Koer oli samuti tähelepanuga rahul. Tuli välja, et mõnel kohalviibijal on kodudes samuti Husky’d. Kas te teadsite, et Husky’d ei haugu? Meie ei teadnud. Indoneesias pidi see olema popp koeratõug ja hinnad algavad kolmest miljonist ruupiast (200€).


Tänaseks on koer ühe hashruni liikme uus pereliige. Kuna Brilliantile tulid kaebused koera kohta ja meie enda juurde ei saa võtta, siis hakkasime uut omanikku otsima. Õnnelikuks kandidaadiks osutus indohiinlasest naisterahvas, kellel endal on juba 3 koera (1 kuldne Husky + 2 väikest kasskoera) ja pidi olema suur koeraarmastaja. Teised koerad on tal mõnusalt pontsakaks toidetud ja hästi hoolitsetud, seega saame rahuliku südamega olla, et Liza on õnnelikus kodus, kus tema eest hoolitsetakse ja armastatakse. 




Video rollusõidust Balikpapanis

Järgneva video puhul pole tegu just eriti põneva klipiga. Tegu on argipäevase rollusõiduga kodust kesklinna. Postitame lihtsalt, et anda väike ülevaade meie piirkonnast, meid ümbritsevast linnast ning selles voolavast liiklusest.
Antud päeval läksin tüdrukutele sushit tooma ning kinnitasin gopro spidomeetri külge. Video juurde pääsemiseks vajutage siia.

Vot nii.