Maratua 4. päev - perfektne hommik ja mitte nõnda perfektne pärastlõuna

Meie reisi viimase päeva alustuseks olin võtnud julge eesmärgi – ärgata kell kuus hommikul, et teha veel viimane sulps enne äraminekut. Olime nimelt paadi vastu kutsunud kella üheksaks ning soovisin Maratuast võtta veel viimast. Tuleb tunnistada, et kuigi ärgata oli keeruline, tasus see end mitmekordselt ära. Jätsin Made tukastama ning suundusin vaikselt restorani poole, mille piirdelt vaatasid Jun ja ta naine kahekesi mere poole.

Majaperenaine kiljatas pidevalt elevusest ning kiirendasin nende suunas sammu. Vaid kümne meetri kaugusel meist pistsid pirakad merikilpkonnad mereheina. Kuigi vesi oli rahutu, sain Junilt kinnituse, et kõik on ohutu ning olin juba paari minuti pärast vees. Esimese kilbu kohtamiseks kulusid vaid loetud sekundid ning kokkuvõttes läks mul nende kokkulugemine sassi. Kohtasin umbes kümmet elegantset kilbikandjat kellest kõige suuremate läbimõõt oli kindlasti üle meetri. Kuna lained oli väga kõvad ning hingamistoru ülemisest otsast peksis pidevalt soolast vett sisse, ronisin pärast 20 minutit ekstaasi purdest üles ning naeratus oli kõrvuni.

Üleüldiselt oli Indoneesia mõistes tegu väga külma ilmaga. Kuigi temperatuur oli vana hea 25 kraadi, puhus merelt kõva tuul ning hommikusöögilauas värisesime Madega bleedide sees. Peagi saabus paadimees, viskasime oma niisked kombud kokku, saime Junilt teele soojad käepigistused ning hüppasime rollude selga, et sadamasse põrutada.

Tagasitee jaoks olime eelnevatel päevadel juba natuke liiga läbi raputada saanud. Mootorpaat pani mõnusate laksakatega lainest lainesse ning meie all olnud lahtine pink kargles vägagi ebamääraselt. Siiski jõudsime elusalt, tervelt ja räbalatena Borneo saarele ning tuli veel ära kannatada see käänuline ja auklik kahetunnine sõit. Lõpuks lennujaama jõudnutena istusime ning lootsime, et äralend saabuks juba kiiremini. Siiski pidin erinevatele kohalikele kõigest rääkima ning lõppudelõpuks saime isegi veebruari alguseks pulmakutse Sulawesi saarele. Hoolimata oma kiiksudest on kohalikud tegelased tegelikult päris toredad (osaliselt).

Lend Balikpapani kulges muretult ning jäi mulje, et Made on reisist nõnda väsinud, et ta on ära unustanud, et kardab lennata. Kogu lennu tegeles ta näole kompressi tegemisega, kuna ta nägu oli päikesepõletusest ootamatult kõvasti üles paistetanud ning mulle vaatas otsa natuke võõras tegelane. Lennujaamast korjas meid üles sõber Brilliant ning kõigest kaheksa tundi pärast Juni käepigistust olime kodus diivanil siruli. „Kodu“, kallis kodu!