Maratua teisel hommikul virgusin ja tundsin, kuidas keha põleb.
Enda kõrval nägin ära kõrbenud unist Madet. Metsaloomad polnud ilmselgelt talle
ka see öö armu andnud. Siiski saime peagi normaalsed näod pähe manatud ning
suundusime mere äärsesse restorani hommikusöögile.
Pärast mõnusalt maitsvat pannkoogi paagitäit otsustasin
suunduda jällekord snorgeldama. Ajasin maski pähe ja uimed jalga ning soovisin
Madele head und ning läksin otse restorani purdelt merre. Made suundus tagasi
tuppa väiksele powernap-ile. Sulistasin vees oma tunnikese ning kohtasin eriskummaliste
kujudega ning igat värvi tegelasi. Kilpkonnad vältisid mind jällegi ning
nendest pidin suu puhtaks pühkima... eriti ebameeldiv oli see, et varemmainitud
itaallased nägid neid taaskord hulganisti ning turtlespotis käinud ameeriklaste
paar kohtas seal kaheksat...
Madele polnud päikesepõletus eriti hästi mõjunud ning pärast
hommikust snorgeldamist jäin minagi kergelt merehaigeks. Olime mõnus paar...
kooserdasime mööda mereranda ringi ning ägisesime üksteisevõidu. Mina olin
seekord suurem hädakott. Siiski võtsime ette meeldiva kolme kilomeetrise matka
ja tuju tõusis märgatavalt.
Olime jällegi ära teeninud maitsva kõhutäie ning juba
harjumuspäraselt ajasin endale pärast einet snorgeldamisvarustuse selga ning
kargasin vette. Made nautis samaaegselt elu võrkkiiges pikutades ning silla
peal raamatut lugedes. Ka minu eluke veeres päris hästi – koperdasin järgemööda
otsa neljale merikilpkonnale. Kahjuks polnud need tegelased eriti
uudishimulikud ning panid nagu torpeedod kaugusesse minema. Proovisin küll
lestadega sibades neil järgi püsida, kuid tutkit... lootusetu üritus. Siiski
veest välja ronides oli tuju ülev ning sain ka italiaanodelt thumbs-up-i, kui
nähtud kirjeldasin.
Hämariku ajal võtsime Madega ette veel pisikese nelja
kilomeetrise edasi-tagasi matka lähedal paiknevasse külla. Tee peal tervitas
meid kriisates umbkaudselt 15-peane makaagiseltskond, kellest osad kükitasid
ümberkukkunud puul ning teised karglesid palmide otsas. Tagasiteel kohtasime
juba uut seltskonda makaake, kes olid ametis kohalike puuviljaistanduse
hävitamisega. Vaatasime, kuidas väiksed pärdikud kisuvad noori võrseid ning
suuremad poisud kakkusid ka oksi küljest. Saime mõnusa kõhutäie naerda.
Tagasi restorani jõudsime viimase päevavalgusega. Kauguses
kumasid veel üksikud punakad päikesekiired, kui seal maha istusime ning Juniga
juttu puhuma asusime. Made, teadatuntud kiisusõbrana, leidis endale uue sõbra
kohaliku kassi näol, kes puges talle kohe sülle ning asus seal nurru lööma ning
lõpuks uinus sootuks. Peagi ühinesid meie jutu ja kassisilitamisega veel
italiaanod ning samal päeval saabunud hollandlase-indialase paar. Õhtu venis
pikaks tänu meeldivale seltskonnale, maitsvale kohalikule Bintangi õllele ning
Juni valmistatud hõrkudele roogadele.
Kui lõpuks väsinuna oma majakese poole koperdasime, ei
rikkunud meie tuju ka see, et fruitbat-id olid sel õhtul peidus. Pugesime põhku
ning vähemalt mina uinusin kohe...
No comments:
Post a Comment