Friday, January 24, 2014

Maratua 3. päev - chiläx paradiisis

Maratua teisel hommikul virgusin ja tundsin, kuidas keha põleb. Enda kõrval nägin ära kõrbenud unist Madet. Metsaloomad polnud ilmselgelt talle ka see öö armu andnud. Siiski saime peagi normaalsed näod pähe manatud ning suundusime mere äärsesse restorani hommikusöögile.
Pärast mõnusalt maitsvat pannkoogi paagitäit otsustasin suunduda jällekord snorgeldama. Ajasin maski pähe ja uimed jalga ning soovisin Madele head und ning läksin otse restorani purdelt merre. Made suundus tagasi tuppa väiksele powernap-ile. Sulistasin vees oma tunnikese ning kohtasin eriskummaliste kujudega ning igat värvi tegelasi. Kilpkonnad vältisid mind jällegi ning nendest pidin suu puhtaks pühkima... eriti ebameeldiv oli see, et varemmainitud itaallased nägid neid taaskord hulganisti ning turtlespotis käinud ameeriklaste paar kohtas seal kaheksat...
Madele polnud päikesepõletus eriti hästi mõjunud ning pärast hommikust snorgeldamist jäin minagi kergelt merehaigeks. Olime mõnus paar... kooserdasime mööda mereranda ringi ning ägisesime üksteisevõidu. Mina olin seekord suurem hädakott. Siiski võtsime ette meeldiva kolme kilomeetrise matka ja tuju tõusis märgatavalt.

Olime jällegi ära teeninud maitsva kõhutäie ning juba harjumuspäraselt ajasin endale pärast einet snorgeldamisvarustuse selga ning kargasin vette. Made nautis samaaegselt elu võrkkiiges pikutades ning silla peal raamatut lugedes. Ka minu eluke veeres päris hästi – koperdasin järgemööda otsa neljale merikilpkonnale. Kahjuks polnud need tegelased eriti uudishimulikud ning panid nagu torpeedod kaugusesse minema. Proovisin küll lestadega sibades neil järgi püsida, kuid tutkit... lootusetu üritus. Siiski veest välja ronides oli tuju ülev ning sain ka italiaanodelt thumbs-up-i, kui nähtud kirjeldasin.
Hämariku ajal võtsime Madega ette veel pisikese nelja kilomeetrise edasi-tagasi matka lähedal paiknevasse külla. Tee peal tervitas meid kriisates umbkaudselt 15-peane makaagiseltskond, kellest osad kükitasid ümberkukkunud puul ning teised karglesid palmide otsas. Tagasiteel kohtasime juba uut seltskonda makaake, kes olid ametis kohalike puuviljaistanduse hävitamisega. Vaatasime, kuidas väiksed pärdikud kisuvad noori võrseid ning suuremad poisud kakkusid ka oksi küljest. Saime mõnusa kõhutäie naerda.

Tagasi restorani jõudsime viimase päevavalgusega. Kauguses kumasid veel üksikud punakad päikesekiired, kui seal maha istusime ning Juniga juttu puhuma asusime. Made, teadatuntud kiisusõbrana, leidis endale uue sõbra kohaliku kassi näol, kes puges talle kohe sülle ning asus seal nurru lööma ning lõpuks uinus sootuks. Peagi ühinesid meie jutu ja kassisilitamisega veel italiaanod ning samal päeval saabunud hollandlase-indialase paar. Õhtu venis pikaks tänu meeldivale seltskonnale, maitsvale kohalikule Bintangi õllele ning Juni valmistatud hõrkudele roogadele.
Kui lõpuks väsinuna oma majakese poole koperdasime, ei rikkunud meie tuju ka see, et fruitbat-id olid sel õhtul peidus. Pugesime põhku ning vähemalt mina uinusin kohe...



No comments:

Post a Comment