Tegin hommikul silmad lahti - küll oli mõnus värske tunne. Kõrval lebas väike väsinud näoga Madeke, kes kurtis, et öö oli olnud täis igasuguseid hääli. Mina ei kuulnud ei kippu ega kõppu. Ronisime oma putkast välja ning suundusime mere äärde hommikusöögile.
Kui mõnus omlett, võikud ja salat oli kõhtu aetud, kargasime rollu selga ning paarutasime läbi džungli ja külakese sadama poole. Hüppasime rõõmsalt mootorpaati ning järjekordne seiklus võis alata. Põrutasime atolli südamikust avamere poole. Korraks pidi umbkeelne paadimees (paari inglise keelset sõna siiski teadis - näiteks seda, et minu poole tuleb pöörduda kui "boss") mootori veest välja tõstma, et seda vastu koralle mitte puruks peksta, ning liikusime mõned minutid edasi vana hea aeru ja kondijõu najal.
Peagi kimasime jälle merelainetel ning olime kui Koit Toome merelapsed. Horisondil paistis sihtpunktiks olev Kakabani saar, nautisime päikest täiel rinnal ning elu oli lill. 40 minutit pärast sadamast lahkumist saime jala maha panna kuivale maale. Maksime saarele sisenemise eest 70 eurosenti ning matkasime mööda laudrada läbi pisikese vihmametsa. Meie ees sibasid Eesti mõistes prisked sisalikud ning puude otsast kostis kõrvulukustas ritsikate kriiskamine.
Ei kulunud väga kaua aega, kui teerajalt hakkas paistma suur-suur veekogu. Järv, mida ma loetu põhjal pidasin väikseks tiigikeseks kattis pea tervet saare sisemust. Täpsustan ka nüüd, miks me sinna üldse suundusime - nimelt on tegu ühe vähese soolase veega järvega maailmas, mille põhilisteks elanikeks on neli liiki meduuse (sajad tuhanded või lausa miljonid meduusid). Ühesõnaga üks väga ainulaadne koht.
Järves sulistas paarkümmend indoneeslast (ikka päästevestidega ja täistunkedes) ning sama palju kükitas neid väiksel sillakesel. Muidugi olime meie need kõige vapustavamad elusolendid. Enne kui ma midagi öelda jõudsin, pildistati Madet kõigega, mis kätte juhtus - käiku läksid fotokad, mobiilid ja tahvelarvutid. Juba peagi oli kümme inimest meiega koos pildil ja nende äraajamine osutus keerulisemaks, kui porikärbse eemale peletamine. Lõpuks pidime vette sukelduma ning eemale ujuma, et rahu saada.
Meduuse oli tõesti palju. Nad olid kõikjal. Põhjus, miks me nendega ujuda saime on evolutsioon. Kuna nende tegelaste eellased sattusid sinna järve mõnituhat aastat tagasi ning ühtegi looduslikku vaenlast sinna ei sattunud, kohandusid nad eluga nõnda mõnusalt, et kaotasid oma kaitsevahendid sootuks ära (ma ei räägi kondoomidest). Nii nad seal paljunesid ning nüüd täidavad nad iga kuupmeetrit sellest tohutust järvest.
Tuleb tunnistada, et kogu see värk oli päris naljakas. Itsitasin vaikselt torusse ning ka Madele näis olukord meeldivat, kuniks natuke liiga paljud neist hakkasid vastu ta keha ujuma ning siis kõlas üle järve üks korralik kiljumine ning üks tuulispask pani silla poole tagasi. Sillainimesed said korraliku kõhutäie naerda. Peagi ujus Made juba tagasi minu juurde ning mängisime nendega süldikestega veel tükk aega. Vaid ühe korra kostus üle järve vana hea kiljatustejada, muidu jätkus kõik rahulikult ning kohtasime kõiki nelja liiki meduuse.
Lõpuks veest välja ronides oli meil mõlemal näol suur naeratus ning suundusime läbi metsa tagasi paadisilla juurde. Paadimees viis bossi ja ta naisukese veidi kaugemale snorgeldamispaika ning kargasime taaskord vette. Tükk aega ujusime ringi, üritades silmata kilpkonnasid.. kahjuks ei läinud selles osas õnneks, kuid sellegipoolest oli nähtu väga kaunis ning väga liigirikas.
Tagasiteel Maratuale peatus paadimees kahes kohas ning lasi meil jälle vette minna. "Turtlespot-i" nime kandvad paigad ei õigustanud oma nime... nägime hoopis plastikpudeleid ja kilekotte. Hiljem kuulsime, et tõusu ajal on kilbud teistes kohtades. Kergelt pettunult, kuid siiski ülirõõmsalt jõudsime tagasi külalistemajja - tänu tõusule saime sõita otse restorani paadisillani ning asusimegi peagi söögilauda head ja paremat nautima.
Maiustades otsustasin, et ei jäta veel oma jonni ning ei lähe lööduna magama. Võtsin ette veel viimase snorgeldamise otse restorani ees - eesmärk: kilpkonn! Made oli selleks päevaks mere poolt piisavalt läbi loksutatud ning ka täitsa ära põlenud. Ei õnnestunudki tal enam kogu reisi jooksul maski pähe panna, kuna nahk oli muutunud nõnda tundlikuks.
Mina aga ujusin vapralt mõnekümne meetri kaugusele ning asusin otsingutele. Mõnda aega nautisin ümbritsevat niisama, kui järsku nägin teda - rahulikult oma jäsemeid lehvitades liugles üks väike kaunitar minu lähedusel. Järgnesin talle kaks minutit ja olin super rahul. Mu erutus oli topeltsuur, kui temaga ühines teine tegelane ning nad sünkroonstiilis vaikselt sügavasse sinisesse merre kadusid... Oh seda mu naeratust, kui tagasi restorani jõudsin. Muidugi natuke võttis kukalt sügama uute itaallaste jutt, et nemad olid näinud kaheksat kilpkonna. Aga ei, päev oli korda läinud ning saan oma looduse bucket listist ühe asja maha tõmmata - ujuda merikilpkonnaga.
Nautisime Madega veel viimast päevavalgust ning suundusime sel päeval varakult voodisse puhkama. Otsustasime veel ette võtta väikse jalutuskäigu kuuvalgel ning nägime umbes kümmet fruitebat´i ehk maailma suurimaid nahkhiiri! Kaks ärapõlenud, kuid rõõmsat tegelast olid veendunud, et täna tuleb ekstramagus uni...
No comments:
Post a Comment