Tuesday, November 25, 2014

Eestimaa, Eestimaa!

Homme alustame taas matka kalli kodu poole. Eestis viibime vahemikus 28.11.2014-31.12.2014
Kuigi see ajavahemik on näiliselt pikk, ei jõua me kõigile külla, ega suuda kõigile ise helistada. Seega väike üleskutse - ärge jääge meie järgi ootama, vaid tõmmake meile ise traati ja saame kokku!

Monday, November 24, 2014

Päike, sõbud, superbagus, searibid ja head vana aasta lõppu!

Päike säras taevas, lained loksusid vaikselt randa ning meie pikutasime õndsas rahulolus katusealustes ning sukeldusime oma raamatutesse. Lõpuks ometi olime Madega taas kahekesti ning üritasime end vahelduseks kõigest välja lülitada. Meie elu Balikpapanis on lihtsalt kordades vaiksem ning selline pikaajaline reis ning suhtlusemaraton pumpasid meist mahlad välja. Nüüd oli meil kolm päeva enda jaoks, enne kui saabuvad uued matkasellid...



Kui Gili saarele jõudsid Rolpa, Inx ja Kaliif, olime suutnud end päikesepatareide abil veidi turgutada ning lisaks kogus Made vaimset energiat igapäevastest joogatundidest. Ka mina võtsin julguse kokku ning proovisin selle imeasja ära ning jäin väga rahule - keha oli lõpus täiesti töss, kuid enesetunne oli suurepärane. Veel oli meil alati päevakavas saarele ringi pealetegemine, milleks kulus alati vähemalt tunnike, kuna kõndisime ringi ninad maas ning vaatasime, milliseid karpe ja koralle meri täna on randa uhtunud. Lisaks meisterdasime liivalosse, toimetasime koos oma uute sakslastest sõpradega, vedelesime pidevalt meres ning lihtsalt olime ja logelesime. 

Sõprade saabudes vahetasime oma rannabungalo välja hotelli tüüpi majakeste vastu. Mis kõige tähtsam - uues kohas oli bassein, kus veetsime enamuse oma ajast kokteilide ja õllede seltsis. Oli uskumatult mõnus ja vaba atmosfäär ning jutte jagus hiliste õhtutundideni. Nagu polekski mõnda aega erinevates maailma otsades elanud. Meile ei tulnud just suure üllatusena, et Pallo oli Balil mingi käki kokku keeranud ning ei jõua saarele õigel päeval. Naersime lihtsalt ja pikutasime bassus edasi.

Pärast üle kümnepäevast Gili saarel olemist jõudis lõpuks kätte aeg, kui ka minu ja Made jaoks hakkas Indoneesia ringreis lõppema. Olime selleks ajaks tervelt kuu aega sõidus olnud ning oli isegi tekkinud igatsus Balikpapani kodu järgi. Sõpradega koos veedetud päevad jäävad mällu suurepärastena - mõnulesime, nautisime maitsvaid roogasid (spetsiaalses ahjus küpsetatud ekstrajuustune pitsa ning tulel grillitud searibid!!! Proovige vaid midagi sellist Indoneesiast leida!), klaasi taga filosofeerisime maailma asjade üle ja lihtsalt superbagus oli!

Rolpa ja co veetsid järgnevad päevad Balit avastades, mind saadeti esimesel puhkusejärgsel päeval otse Jakartasse õppusele ning Made püüdis lihtsalt taastuda. Balikpapani tagasi jõudes, tulid sõbrad ka siia külla. Oli tänuväärne, et nad ütlesid kohe välja, et nad ei soovi ringi tõmmelda, ega ei pea iga päev mingit tegevust olema. Mul on millegipärast arusaam, et kui keegi tuleb külla, peab neid kõikjale viima ning nad ära väsitama. Nii on juhtunud eelmiste külastajatega ning õnneks on Made mind selles osas veidi tagasi hoidnud ("ehk tahavad nad lihtsalt puhata, Märt?"). Ilma tõmblemisetagi oli mõnus olemine ning oleme väga tänuväärsed, et järjekordne seltskond võttis sellise matka ette.






Kohtume juba mõne päeva pärast lumises Eestis! Ka blogi vajub nüüd mõneks ajaks talveunne, et aastal 2015 jälle asjatama asuda. Aitäh lugemast, kohtumiseni, häid jõule ning head vana aasta lõppu!

Made ja Märt



Saturday, November 22, 2014

Bali, paradiis ja lehva lehva

Balile jõudes tundsime Madega end juba nagu kodus. Kõik kohad olid tuttavad, söögikohad vana headuse juures ning randa jõudes hüüdsid mitmed tegelased "Hey Mart!". Nimelt olime viimasel neljal kuul alati sellele saarele sattunud. Nüüd tuli tutvustada selle võlusid ka teistele (vanemates postitustes oleme enamikest kohtadest juba rääkinud ning end kordama ei hakka, kuid paneme siiski kirja meie põnevamad juhtumid).

Esimesel õhtul oli meil eelnevatest sihtkohtadest väsimus sees ning suurt teha ei jõudnud, kuid naised tõttasid siiski kiirelt poodlema - poldud juba nädal aega shoppata saadud! Siiski Made pidi järgmiseks päevaks leidma endale uued ujumispüksid, kuna eelnevaid Bachtiar kahjuks päästa ei suutnud. Hommikul ootas meid ees surfipäev ning naiste rõõmuks veel shopingut.

Rannas otsisin üles juba tuttavad surfipoisid ning pärast mõningast õllejoomist algas meestel ja onunaisel laine püüdmise õpe. Viimane neist näitas juba liiva peal uskumatut graatsiat ning nägin tugevat potentsiaali. Polnud siis ka suur üllatus, kui ta esimese laine kätte sai ning rahulikult randa liugles. Isa ja onu pusisid, mis nad pusisid, kuid meri polnud nendega nõnda sõbralik. Siiski püsti saadi ning mingi rahulolu sealt leiti, kuid eks neidki võttis kukalt kratsima olukord, kus iga kord, kui nad pea vee alt taas välja pistsid, kihutas onunaine neist rahulikult mööda.

Balil sai muuhulgas ära proovitud igas teises hoones pakutav ülisoodne massaaž, nautisime haruldast täielikku kuuvarjutust, sõitsime rendiautoga põhjapoole, kus muuhulgas külastasime Ubudi ja ahvimetsa (kuigi seal veedetud aeg makaakidega oli lõbus, sööbis kõigile mällu pilt, kus terve ahvikari lendas emale kallale, kui ta mõnepäevase pärdiku kätte võttis, et sellega pilti teha. Ühest maksahoobist alfaisasele piisas, et kari jookseks laiali), mehed said rannas õllet lürpida, naised said kehadele hennad ja mina sain veel ja veel surfida.




Oli hea ja rahulik, sai vedeleda ning vahelduseks hinge tõmmata. Siiski võtsime ka seal olles ette väiksed päevased toimingud. Samal ajal kui mina ja Made kimasime keskpäeva kuumuses jalgratastel maha 25 kilomeetrit, vuhisesid teised reisikaaslased kärestikulisel jõel ning ratsutasid elevantidega. Kuigi kõigile olid tegevused uued ja huvitavad, olime reisi jooksul nõnda palju näinud ja kogenud, et emotsioonid hakkasid peas omavahel sulanduma ning näis, et järgmise wow-efekti saavutamiseks pidi uus tegevus olema veel ja veel lahedam.



Aeg sellel saarel vuhises kiirelt mööda ning juba me leidsimegi end taas transpordivahendist. Seekord kihutasime 2h mikrobussiga (tõsine kihutamine oli ja juht, kes kujunes täielikuks ahviks, ei võtnud hoo mahavõtmist just eriti kuulda - siiski ei hakka ilusat blogi sellise ahvi peale raiskama ning see lugu jääb siin rääkimata) alustuseks ühte väiksemasse sadamasse ning sealt edasi kiirpaadiga Gili Air paradiisisaarele. Kuigi enamike turistide jaoks jäävadki need kaks - Bali ja Gili saared - tavaliselt ainsaks külastuskohaks, soovitan soojalt neist ka kaugemale vaadata. Indoneesias jagub küllaga avastamist ning need kohad kahvatuvad näiteks Komoodol kohatud ilu kõrval.

Saabumine Gili Airile oli väike pettumus. Võib-olla oleme nähtuga liigselt ära hellitatud, kuid juttude põhjal lootsin palju kaunimat kohta. Siiski, koht sobib väga heaks põgenemiseks kiirest ja sumisevast Bali elust - mootorsõidukid on saarel keelatud ning neid asendavad hobukaarikud, inimesed põksuvad rahulikult, huvilised saavad kümnetest kohtades maagilisi seeni osta (üldiselt on narkootilistele ainetele Indoneesias nulltolerants - karistused on kuni surmanuhtluseni), toidukohad on muu Indoneesiaga (Bali ei lähe arvesse) võrreldes NIII head ja saarekesel bungalos elada on lihtsalt väga chill ja bagus!

Rahulikult pikutades, raamatut lugedes, kilpkonnaga mängides, ülejäänud reisist muljetades, liival vedeledes ning kokteile lürpides mööduski meie aeg. Meil ei olnudki kuhugi kiiret, kuid aeg oli see, mis otsustas, et ka ülejäänud reisiseltskonnal oli aeg tagasi kodudesse pöörduda. Eesti ja töö ootasid. Irooniline, et mina ja Made, kes oleks väga tahtnud kodusesse Tartusse minna, pidime jääma Gilile ning teised, kes tahtsid jääda, pidid lahkuma. Olime paradiisi vangid... nagu Tom Hanks ja ta Wilson.




Friday, November 21, 2014

Komoodo rahvuspark and a Dance with Dragons

Laev oli ankrus, päike oli loojumas ning laiade naeratustega inimesed sulistasid punaseks värvunud meres. Meie asukoht polnud juhuslikult valitud, vaid ootasime järjekordset looduse näitemängu. Silmad olid meil taevapoole ilmselt ligi pool tundi, kui väikselt mangroovisaarelt tõusis õhku esimene puuvilja nahkhiir ehk nn. lendav rebane (SIIT pilti vaadates mõistate hüüdnime päritolu). Mis sellele järgnes, oli vähemalt ühe reisiseltskonna liikme jaoks reisi tipphetk (võib-olla seetõttu, et ka tema on puuviljade järgi suur maiasmokk). Juht nahkhiire järel sirutasid tiibu ka ülejäänud saarel pesitsev parv ning pikkamööda värvus taevas nendest puna-mustaks. Paarikümne tuhandene lendavate rebaste seltskond võttis loojuva päikese taustal ette retke Florese saarele, et öö jooksul seal tonnide kaupa puuvilja kinni pista, et koidu ajal taas naasta. Sellise uskumatu vaatepildi saatel võtsime meiegi suuna oma ööbimispaika, kus heitsime rahulikku unne kergelt loksutavas laevas.



Enesele ootamatult avasime silmad juba kella kuue paiku, nautisime päikese tõusu oma kajutiaknast ning sulpsasime siis otsejoones vette. Kui hommik algab nõnda mõnusalt, siis mida veel ülejäänud päevast oodata? Esimese tegevusena ootas meid matk Rinca saarel, mis on üks viiest Komoodo varaani elukohast. Meie õnneks ning loomakaitsjate õnnetuseks oli meiega sama aegselt seda kohta külastamas "big boss", kes ei viitsinud liiga pikka retke jalge alla võtta, et hiidsisalikke kohata, vaid oli pargivalvuritele maksnud, et kaks veristatud kitse puu külge riputataks. Kui meie platsi jõudsime, tegelesid kuus draakonit nende puruks kiskumisega ning alla kugistamisega. Neist suurim, umbes 80 kilone isend, neelas pärast pikka pusimist alla umbes kümne kilose kamaka, koos sõrgade, luude ja sarvedega. Nagu me pärast näha saime, jääb pärast kõhust läbi käimist sellest kõigest järele vaid üks suur valge märg laik (nagu üks väga suur linnu väljaheide). Edasise matka jooksul kohtasime veel mitmeid varaane erinevatelt tegemistelt - pesa kaitsmiselt, jooksmiselt, joomiselt, söömiselt ja enamjaolt mõnusalt lebotamiselt.




Pärast tantsu draakonitega võttis meie laev suuna saarekesele, kus saime tutvuda vee-eluga. Tuleb tõdeda, et see jäi ka mu ainsaks pettumuseks Komoodo rahvuspargis. Enamik koralle oli surnud ning mereelukaid vähe - sel hetkel mõtlesin, et ehk ajasin enda lootused liiga kõrgeks, kuid hilisem kogetu oli vapustav! Juba järgmine sihtpunktis nn. Roosas rannas kubises vee all ergas elu, kõik kohad olid täis erksaid värve ning liigirikkus oli uskumatult mitmekesine. Rand ise oli tõesti roosaka värvusega, mille efekti tekitas valge liiva sees peituvad punaste korallide puru.

Teise päeva viimaseks sihtkohaks oli Komoodo saare ainuke küla, mis jättis paljudele väga sügava mulje. Kui mina ja Made satume selle sarnastesse kohtadesse Indoneesias päris tihti (meie arust olid nad isegi päris heal järjel), siis teised vaatasid sellist eluolu pärani silmadega. Täielikus vaesuses ja enda prügi otsas elavad tegelased kappasid ringi rõõmsate nägudega ning lehvitasid meile oma kokku klopsitud putkadest, endal lõbus naeratus ees. Vahetevahel on ette tulnud ka olukordi, kus varaanid on mõne lapse külast ära lohistanud, kuid tavapraktika neil see siiski pole. Need loomad on neile pigem elu, kui surma tähiseks, sest just need sisalikud toovad sinna piirkonda turiste ja raha.


Ankru heitsime põhja külast mõnesaja meetri kaugusel ning viskasime merre ka oma õnged ning jäime õhtusööki ootama. Tuleb tõdeda, et pardal laeval oleku aja kostitati meid väga rikkalikult ning ootamatult maitsva toiduga. Kokku oli laeva meeskonnas viis tegelast, kes nägid kõik vaeva, et meil oleks naeratused näol. Lisaks muule heale ja paremale oli teise päeva õhtusöögi laual ka isa püütud punane ahven ja barracuda. Uinusime taas naeratustega näol ning rahuga südames.

  


Hommik polnud just kõigi jaoks kõige mõnusam, kuid pärast üle parda oksendamist ning kalade toitmist, hakkas ka Madekesel parem. Meid ootas ees järjekordne matk draakonit seas, Rincast natuke suuremal Komoodo saarel. Lisaks varaanidele kohtasime see kord ka mitutkümmend hirve, raketi kombel liikunud metssigu, kakaduusid ning teisigi tegelasi. Rännak oli sarnane eelmise saare omale, kuid siin olid hiidsisalikud mõnevõrra kogukamad. Kokku kohtasime kahe päevaga umbes 25-te draakonit ning hiljem kirjeldas isa oma elu top3 momente järgnevalt - 1. Pille kohtamine, 2. Siimu ja Märdi sünd ja 3. Komoodo draakonite kohtamine. Eks see annab kõige paremini edasi selle, kui kustumatu mulje antud saarestik mõnele meist jättis.

Ülejäänud päev möödus loomulikult uskumatult mõnusalt. Laeval olles pikutasime ja nautisime merelt tulevat tuuleiili ning püüdsime endasse haarata kõike ümbritsevat, ankrus olles kargasime soovi korral sooja, kuid värskendavasse merre ning snorgeldasime parimates võimalikes kohtades. Muuhulgas käisime ujumas koos majesteetlike manta raidega, kargasime korduvalt liikuvalt laevalt vette, et jälitada merikilpkonne ning nautisime meeletu akvaariumi imelisi võlusid. Kahjuks on kirjapildis nähtut võimatu kirjeldada ning kuigi pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna, jääb ka sellest väheks, et kogetut edasi anda.


  

Märkimisväärne on ka saarestiku vahel paiknev ala, kus omavahel kohtuvad India- ja Vaike ookean. Nende põrkumiskohta on võimalik silmaga näha, kuna joonistub välja selge joon, kus meri liigub kiirevoolulise jõe kombel. Sinna laevaga sisenedes vajus meie laev järsult umbes 30 kraadisesse kreeni. Kahe ookeani kohtumispaik on loonud mereelustikule mõnusa paiga, kus jõudsalt kasvada. Teiste seas liiguvad seal hooajaliselt mitmed vaala liigid, delfiinid, maailma suurim kala vaalhai, juba varem mainitud manta raide parved jne. Kuigi piirkond on kuulus draakonite tõttu, oli minu jaoks vapustavam just veepiiri all paiknev. 

Sel päeval külastasime veel kolme paradiisisaart ning lõpuks heitsime ankrusse Kanawa saarel. Nautisime järjekordselt mõnusat õhtusööki (Bachtiari vürtsikas kaste tõmbas nii mõnelgi silma märjaks ning kutsus esile luksumishooge), jälgisime, kuidas suured kalaparved hüppavad veest välja, tagusime kaarte ja lihtsalt nautisime suurepärast seltskonda. Ei pea vist uuesti kirjutama, et uinusime laia naeratuse saatel.

Viimane hommik Komoodo saarestikus algas kõigile, peale minu ja isa, päikesetõusu tervitamisega laevakatusel. Võeti sisse kringli sarnaseid poose Made juhendamisel ning olen üpris kindel, et mu onude jaoks oli tegu elu esimese joogatunniga. Kui mina silmad lahti tegin, ronisid parajasti ülalt alla ägisevad tegelased ning kargasid otsejoones vette (muidugi laia naeratuse saatel). Ajasime kered täis head ja paremat ning laev võttis järjekordselt suuna uude kohta. Merereisi viimaseks sihtpunktiks oli pisike valge rannaga saareke. Kuigi koralle ning kalaliike jagus ka siis kõvasti, oli snorgeldamine siin lühike. Selle asemel vedelesime kuumal rannaliival, solberdati vees niisama ning tehti meie suguvõsa kuulsat kujundujumist.


Esimene kord, kui meid ei saatnud laiad naeratused, oli siis, kui lähenesime taas Labuan Bajo sadamale. Mõisteti, et see kõik jääb selja taha ning mu onu ja ta kallima jaoks tähendas see ka reisi lõppu. Tuli jalge alla võtta tee Eestisse. Siiski aitas naeratused taas näole Madeke, kes oskas oma püksikud vette kukutada ning vaid viis sekundit hiljem oli kapten Bachtiar end alukate väele koorinud ning kargas vetelpäästja kombel liikuva laeva pardalt neile järele. Kuigi püksikud otsustasid, et nemad soovivad samuti mereelukaks hakata, saime olukorrast tagasi oma laiad naeratused. Tegime veel viimased pildid ning võtsime suuna lennujaama, et edasi juba kõikide turistide meelispaika - Balile - põrutada. 

Paljude jaoks oligi Komoodo rahvuspark reisi parim osa. Minu jaoks sai sellest aga lemmik koht Indoneesias. Uskumatu looduse mitmekesisus, mida soovitan soojalt kõigile! 

Sulawesi, paradiisisaar, Toraja ja matused

Balikpapani selja taha jättes oli elevus suur, kuid tunda andis ka ebakindlus, kas kõik läheb ikka plaanipäraselt. Ajakavas polnud just väga palju ruumi nihkeks. Siiski, lend sujus ilusti ning mu vanemad ja sugulased said järjekordse kogemuse lennufirma Garuda Indonesiaga. Kokku läbisid nad lausa viis otsa minu tööandja pardal ning lõpus jagus neil selle jaoks vaid kiidusõnu.

Sulawesi saarel, Makassaris maandudes said meie reisikaaslased taaskord aru, miks ma ütlesin, et Indoneesias reisides tuleb suurlinnasid vältida. Suuremad rahvastatud kohad kipuvad olema väga räpased, nendes pole midagi teha, ega tuhkagi vaadata. Kui küsida kohalikelt, mida siin või seal linnas ette võtta, siis nad lihtsalt selgitavad, kus on kaubanduskeskus ja tõdevad elevusega " very good air condition and shopping-shopping mister". Meie riigi elanikel on lihtsalt teised arusaamad meeldivast kohast ja vaba aja veetmisest.

Seega võtsimegi taksodega kiirelt suuna sadama poole. Ühe reisiseltskonnaga käisime korraks läbi bussijaamast, et õhtused piletid välja osta, kuid millegipärast ei jätnud meile eriti usaldusväärset muljet kanakuut (milles lebas mingi tegelena selili), kust müük käis, ega ka suvaline paberitükk, mis pidavat piletiks olema. Lubasime, et tuleme õhtul tagasi ja saime reserveeringu tehtud. Makassari "sadamas" ootas meid härra paadikapten, kellega eelnevalt olime telefoni teel korduvalt inglise keelseid sõnumeid vahetanud, kuid kes sedapuhku oli oma keele alla neelanud, ega lausunud sõnagi meile arusaadavas keeles. Samuti väitis ta, et kokkulepitud ühe paadi asemel tuleb meil minna kahe paadiga, kuna lained (mida polnud ollagi) on nõnda kõrged. Ei jäänud meil muud üle, kui alla vanduda ning tagantjärgi teda siunata. Sarnaseid olukordi tuli meil reisi jooksul veel korduvalt ette - kohalikega asjaajamine on meeletult närvesööv ja aeganõudev ning mõistusehäält ei võta siin riigis keegi kuulda.

Linn jäi kiirelt selja taha ning mõne aja pärast saabusime enam-vähem kaunile pisikesele paradiisisaarele, mille elanikeks on vaid 10 kassi ja hunnik rohutirtse. Selline seltskond oli Madele muidugi meeltmööda. Põksusime Kekel mõned tunnid, mille vältel snorgeldasime kaunites kohtades, hullasime lainetes ning tegelesime päikse käes kõrbemisega (Made asjatas muidugi ka oma uute sõprade kiisudega).



Tagasi Makassari jõudes tegime mõnusa õhtusöögi, nihverdasime end mingisse hotelli pesema ning võtsime suuna bussijaama. Nagu eelnevalt mainitud, oli kanakuudi sarnane müügiputka meid muutnud veidi skeptiliseks. Meid ootas ees umbkaudselt 10 tunnine sõit mööda käänulisi mängiteid Sulawesi saare keskossa ning hoidsime hinge kinni, kui oma bussi astusime. Ausaltöeldes vajus mul suu lahti, kui sisemust nägin - iga inimese jaoks oli ruumi ligi poolteist meetrit ning iste käis peaaegu voodiks. Ostsime piletid, naised kobisesid mehega, kes tegi bussis suitsu, onud ja isa tegid õues pilti automaadiga valvuriga, pistsime unerohu tabletid keele alla, pugesime Angry Birds'i piltidega bleedi alla ning suikusime unne.



Öö oli keeruline, kuid talutav. Varavalges Torajasse jõudes pugesime siiski hotellis taas põhku, kuna ees ootasid pikad päevad. Alustuseks viis meid tee kohaliku meile tundmatu vanadaami matusele. Nii imelik, kui see ka pole, oligi antud üritus peamiseks põhjuseks, miks me üldse suuna sinna üliraskesti ligipääsetavasse kohta võtsime. Antud ala traditsiooniline elustiil on nõnda põnev, et seda on raske ja mõttetu siia ümber trükkida. Annan ülevaate meie toimetustest, kuid lisahuvi korral saate juurde lugeda SIIT või meiega klaasikese taga.







Pidu oli suurejooneline - inimesi voolas rongkäigu stiilis peole kõikidest lähiümbruse küladest ning kõigil oli ühes võetud vähemalt üks siga, mis rippus ja ruigas bambusikepi küljes pea alaspidi. Pärast põnevate hoonete uudistamist köitis muuhulgas pilku ka keset platsi vedelev pühvli pea, mis rahulikult immitses verd välja ning kutsus kärbseid külla. Selle neljapäevase matuse jooksul ohverdati paarteist härga ning mitukümmend siga (need arvud on mitmekordsed kõrgklassi kuuluvate inimeste ärasaatmisel). Platsil veristatud härg oli neist esimene ning tema hinge seljas pidavat kadunuke minema oma viimasele teekonnale ning meil oli au saada maha istutatud kohta, kuhu härg veel tühja pilguga jõllitas. Seal tutvusime giid Gibsoni abil põhjalikumalt kohaliku kultuuriga, sõime bambuskeppide sees tulel küpsetatud eriti pekist sealiha, mekkisime isukalt värsket palmikärakat, ajasime juttu külarahva ja kadunukese pereliikmetega, lõime laulu ja tantsu ning kogesime kirjeldamatut.







Pärast matuseid viis tee meid puu juurde, mille sisse oldi maetud paarikümne beebi säilmed (puu oli paari aastaga sisse raiutud avavused kinni kasvatanud), külastasime tähtsama perekonna iidset hauapaika, mis oli kaetud pealuudega, käisime uudistamas kõrguvaid kaljusid, mis oli muudetud hauakambriteks (parasjagu toksiti sinna peitli ja haamriga uut avavust ning töömehe mitme nädala tasuks on muidugi härg), läksime ka turgu, kus müüdi sadu pühvleid ning kordades enam sigu, kelle kõigi saatuseks on ohverdatud saada (ausaltöeldes näis, et torajalaste elu keerleb surma ümber), nautisime kauneid panoraam vaateid riisipõldudele (lisaks riisile kasvatavad nad põllul olevas vees ka karpkalu ehk nagu nad ise ütlesid - kaks saaki samalt põllult), pistsime uskumatult odavalt uskumatult head kraami, tutvusime veel ja veel kohaliku külaeluga ning õppisime tundma seda peidetud pärlit, mis üritab ellu jääda tänapäeva maailmas (nagu meie giid selgitas põimumist kristlusega - usk toodi neile ning selgitati, et kui palud andestust, siis Jumal andestab sulle, kuid nende uskumuste kohaselt langeb halva teo tegija tervele külale needus. Seega lähevad nad kindlamat vastupanu teed ning on kristlased ainult pühapäeviti kirikus käies ning muidu austavad ja kardavad ikkagi omi vanu jumalaid).



                             


Kaks päeva, mis me Torajas veetsime olid väga tiheda kavaga, kuid kui sõõm värsket õhku. Ei lastud meil (või täpsemalt öeldes mina ei lasnud teistel) pikalt nähtut seedida või jalgu basseinis sulistada, sest juba ootas meid vana hea 8-tunnine bussisõit ning sellele järgnev ümberistumisega lend Florese saarele (kust muuhulgas on leitud Homo Sapiensi sugulase nn. Florese inimese luid), Labuan Bajo külla. Makassarist õhku tõustes pidin korraks hinge kinni hoidma, kuna lennuk tegi sellele reisietapile väga ebatavalisi manöövreid, kuid pärast kümneminutilist jamamist teatas kapten, et lend võib normaalselt jätkuda (esines probleeme teliku sissetõmbamisel). Meie ajakavva poleks tagasipöördumine mahtunud.

Õnnelikult Labuan Bajo lennujaama jõudes tervitasid meid uksel härra Bachtiar ning kolm autojuhti. Kõik sujus uskumatult libedalt ning juba peagi põristasime mööda merd 21-meetrisel paadil/laeval, mis oli meie päralt. Mõelda vaid, et vähem kui 24 tundi tagasi olime teele asunud Toraja piirkonna mägede keskelt ning nüüd nautisime Bachtiari laeva katusel pehmet peretuulekest ning kauneid vaateid. Absoluutselt kõigi nägusid kaunistasid laiad naeratused.

Friday, November 14, 2014

Looduse bucket list ja hirmunud Märt

Täna on olnud tore päev - sain uue kogemuse võrra rikkamaks, kui tunnetasin esimest korda elus maavärinat. Polnud teine just tugevamate killast, aga võttis südame põksuma küll, kui laua all kükitasin. Keha tunnetas hotelli tugevat võnkumist siia ja sinna ning võttis ka mõned esemed toas liikuma. Hiljem tuli paaril korral veel ka mõned järeltõuked, kuid siis enam põrandale ei pagenud.

Maavärin oli üks selliseid asju, mida soovisin kindlasti Indoneesias kogeda. Samas tean, et Made ei taha seda kindlasti tunda. Seega ongi hea, et sain selle tunde kätte ajal, kui olen temast mitmesaja kilomeetri kaugusel Manados. Tegelikult polegi see esimene kord, kui olen end leidnud sama hotelli põrandalt. Vaid kaks kuud tagasi olin ma surmkindel, et paari kilomeetri kaugusel kõrguv vulkaan on kaane maha visanud ning põrgu on lahti läinud. Müra ja vibratsioon, mis maja läbis oli lihtsalt nõnda võimas - ausaltöeldes pole ma sellist helitugevust, mis sel päeval maja raputas, vist kunagi tunnetanud. Hiljem selgus, et kolm hävitajat olid mõne meetri kõrguselt üle hotelli madallendu teinud. Eeldan, et helibarjääri nad seal ei läbinud, kuid see uskumatu müra jättis kehasse veel mõneks ajaks värina sisse. Maavärvin oli selle kõrval poisike.

PS: Mõni tund hiljem sain maavärina kohta täpsemat teavet. Epitsenter oli paarisaja kilomeetri kaugusel, mere põhjas. Richteri skaalal mõõdeti seda 7,3 palliga ning minu linnas näitas seier 6,3. Sellise tugevusega maavärinat loetakse väga ohtlikuks ning purustavaks. Oleks see mõnda rahvastatud piirkonda tabanud, oleks hukkunud ilmselt tuhandeid. Lähiümbruses paiknevatele linnadele ja riikidele anti tsunaamihoiatus, mida siiski ei järgnenud. Pärast sellist infot olin superelevil, et seda omal nahal/tasakaaluelunditel tunda sain. Sain oma looduse bucket listist ühe asja taas maha tõmmata.

Tuesday, November 11, 2014

Kuidas kirjeldada kirjeldamatut?


Kuidas kirjeldada kirjeldamatut? Kuidas edasi anda meie emotsioone läbi lihtsate sõnade? On võimatu väljendada neid tundeid, mida kogesime või selgitada piisavalt elavalt olukordi, milles olime. Võime vaid proovida sellest rääkida, kuid juba mu mõtted jäävad tuhandekordselt alla reaalsusele, milles olime. On teie töö püüda sukelduda meie kirjutistesse ning kujutada ette, et olete seal koos meiega. Kindlasti üritame muuta lugusid värvikamaks läbi piltide ning ehk ühel päeval valmib ka meie reisist üks eriti magus filmilõik. Anname endast parima ning üritame teile rääkida lugu, kuidas reisisime mööda Indoneesiat koos väga lõbusate matkasellidega. Alustame siis algusest...

Asusime reisiplaani paika panema juba üle poole aasta enne matka algust. Indoneesias tuleb kõike teha tohutu varuga ning juhuse hooleks midagi väga jätta ei tasu. Kohalikud on lihtsalt nõnda aeglased ning kaotatud aeg liiga hinnaline. Isegi kui oled enda arust kõik läbi mõelnud, ei saa sa rahulikult hingata, sest üllatused ootavad iga nurga taga. Siiski tundus mulle, et ühel hetkel sai kõik paika - meil kõigil oli hunnik lennupileteid, sihtkohtades ootasid meid giidid, hotellid ja bungalod olid broneeritud, transport oli kõikjal organiseeritud ning plaanid paigas. Tuli vaid kodust välja astuda. 

Järjekordsetel kõledatel ja vihmastel Eesti sügispäevadel asusid järjestikku teise maailma otsa teele alustuseks ema vend ja ta kaasa ning mõni päev hiljem mu vanemad teise onu ja ta naisega. Kirjeldamatult mõnus oli vastu võtta telefonikõnesid Indoneesia pinnalt, mille vältel ei pidanud pusima kas kohalikus keeles või Hispaania pilootidele inglise keeles midagi selgeks teha üritama. Sai rahulikult vanas heas emakeeles pärida "mis teed?" ja "kuidas läheb?" ning niisama nalja visata. Teema, mis tundub nõnda lihtlabane, tõi meie südamesse sooja tunde. 

Esimene onu lendas alustuseks oma kallimaga läbi Jakarta Balile, kus nauditi randa, surfimist, päikest, elevandisõitu, kärestikulisel veel paadisõitu, kohalikke toite, sõbralikke inimesi ja kõike muud. Mõneks ajaks saigi see olema viimane "puhkus" puhkuse ajal. Edasi läks kõik juba mööda tormisemat merd. Suunduti Jaava saarele Yogyakartasse, kus saadi kokku ülejäänud reisiseltskonnaga. Mõnepäevasel olemisel õpiti tundma kohalikku elu, kimati kohaliku velotranspordiga mööda linna, sõideti autoga maha paarsada kilomeetrit, külastati kohvi ja tubaka kasvatamisele spetsialiseerunud külasid, köhiti enda kopsud välja, kui popsutati värsket tubakat, käidi nautimas maailma suurimat buddha templit Borobuduri ning hindude Prambanani templikompleksi, vändati mööda külateid jalgratastel, joodi moslemiga viina, degusteeriti kusehaisuseid kevadrulle (mis tugeva tšillikastmega läksid siiski alla) ning otse keevast õlist tulnud tofut ja tehti kõike muud head ja paremat.  

Kui esimesena saabunud onu oli oma naisukesega Indoneesias olnud juba nädalakese, pöörasin ka mina oma lennukinina Yogyakarta suunas. Maandudes selles linnakeses olid liblikad kõhus võimust võtnud. Kappasin rõõmsalt mööda perrooni ootesaali suunas. See hoone oli Indoneesia stiilis puupüsti inimesi ja möla täis ning silme eest tõmbas kirjuks. Oli ootamatult keeruline selles rahvamassist üles leida kuut kahvanägu, kuid seal nad olid! Marssisin võidurõõmsalt nende suunas, kuid minu üllatuseks ei tehtud minu lähenemise peale teist nägugi. Kui neist meetri kaugusele jõudsin, hakkas aga peale täis möll - kõik hüppasid püsti, pistsid sädistama, naerma, nutma ja rõõmsalt hüüdma. Tuli välja, et mind peeti algselt järjekordseks kohalikuks jobuks, kes neile liiga ligi tikub või midagi seletama tuleb ning seetõttu ei pööratud mulle ka tähelepanu (olen ilmselt välimuselt veidi murjamiks muutunud). 

Pärast meeliülendavaid emotsioone ja taaskohtumisrõõmu pidin suunduma tagasi pardale, et neid nüüd juba vastu võtta lennukimeeskonna liikmena (seda muidugi pärast mitut pildiseeriat). Kui pardale jõudis ka viimane rõõmsameelne kahvanägu ning üks onudest oli end mugavalt kokpiti sisse seadnud, võis neil järjekordne lend alata. Ausaltöeldes olin ma õhkutõusul nõnda erutunud, et hädaolukorrale poleks võib-olla just kõige kärmemalt suutnud reageerida. Siiski sujus kõik libedalt ja kerkides pilvekihist läbi, kõrgusid meie vasakul käel kolme kilomeetrised vulkaanid, millest üks rahulikult suitsu välja ajas. Tagaplaanil loojus parajasti tulipunane päike ning ma polnudki nõnda lähedalt sellest majesteetlikust mäest möödunud. Kapten klõpsutas oma tahvelarvutiga aina pilte ning onu näol oli lai naeratus (mu enda näol ilmselt tükk maad laiem). Õhusõidu keskosas tegin esmakordselt reisijate tervituse ning seda nii inglise, indoneesia, kui ka vanas heas eesti keeles. Minu ja Made kodulinnas Balikpapanis maandusime hilisõhtul ning tuleb tõdeda, et maandumine (nüüd juba teise onuga kokpitis) kujunes perfektseks, kuigi tunnetasin pinget kuklal ning kujutasin juba parastusi oma vaimusilmas ette. 



Aeg Balikapapanis kulges meil meeldivalt. Kui ülejäänud reisisihtkohtades läksime midagi kindlat nägema või kogema, siis siin olles tahtsime neile tutvustada oma argielu ning meie "kodulinna". Esimesel õhtul jagus jutte kauemaks ning järjekordselt valdas meid ehe rõõm. Sai rääkida kõigest ning tunda ennast seltskonnas uskumatult vabalt. Ei pidanud end kuidagipidi tutvustama, tõestama, selgitama, et eesti pole venemaa osa, ega punnitama jututeemasid välja. Saime olla meie ise. Ning sai juua Rock õlut, millest üks oli küll onunaise kotis katki läinud ning põhimõtteliselt kõik riided ära määrinud, kuid teine maitses kui taevamanna. Muidugi mugisime ka eesti komme, vorste ja juustu ning oli ääretult mõnus olla. Viie päeva jooksul, mis reisiseltskond meie majas veetis, külastasime orangutanide ja päikesekarude varjupaika, põristasime kohalikul paadil mööda jõge mangroovimetsas ning ninaahvide elupaigas, tegime üle miljonilise arve Balikpapani parimas söögikohas, kus õgisime muuhulgas kalapeasuppi (nii et pea meid söömise ajal veel jõllitas, kuniks me ta silmad nahka panime), tutvusime eriskummaliste kohalike puuviljadega (kokku degusteeriti reisi jooksul umbes kahtekümmend troopilist vilja, millest pooli poldud varem kohatud) ning tutvusime üldiselt linnaga nii rolleriga, autoga, mikrobussiga, taksodega, kui ka jalgsi. Kuigi me linnas pole vapustavaid ehitisi ega meeletuid atraktsioone, suutsime loodetavasti oldud aja meeldivaks muuta.






Balikpapani selja taha jättes algas minul kauaoodatud puhkus (olime Madega selle kuu aega tavapärasest hilisemaks lükanud ning reisiplaanide paika veeretamiseks sättisin end sugulaste sealviibitud ajaks tööle). Nüüd aga võisin end tunda vabalt. Ees ootasid vapustavad sihtkohad ning uued seiklused, kuid nendest juba järgmistes postitustes...



Saturday, November 8, 2014

Kaks rääbist

Tuleb tõdeda, et meid on murdnud mingisugune Indoneesia viirus ja esmakordselt oleme Märdiga koos haiged. Tavaliselt olen mina see äpu, kellel on palavik ja kallistab öösiti vetsupotti, aga kaksi on ikka parem kui üksi.
Märdil küll kestis haigus kaks päeva, minul läheb juba kolmas. Palavik ei taha üldse kaduda ja suurest köhimisest on rindkere valus (mul oli vahel 0 häält ning suutsin vaid piiksuda).
Esimene öö oli kõige hullem. Ei maganud grammigi, 38,5 oli palavik, kõik kondid kehas valutasid, nii et isegi poti peal oli valus istuda, rääkimata kõndimisest. Käisin selg küürus ja ägisesin. Sammudki olid üks tibusamm korraga. Kas nii ongi vanaduses ka ?! (:

Enne haigeks jäämist oli meil täitsa tore. Saime tuttavaks belglastega, kes kolisid hiljuti siia ning kellega jagame paljugi ühist. Oleme neid külastanud, tutvustanud Tip Top toidukohta, Antoine ja Elly juures lauamängu õhtul käinud ja ennast aktiivsena hoidnud jalka/jooga ja jooksudega.
Nagu te teate, oli hiljaaegu Halloween, mida tähistati, minu suureks üllatuseks, ka siin. Igal pool olid igasugu üritused ja peod. Meie võtsime osa special jooksust. Kui tavaliselt hakkab hash run kell viis õhtul, siis seekord läksime jooksma täiesti kottpimedas. Taskulambid kätte või peavalgustid otsaette ja minek. Algul öeldi, et teekond pole pikk, kuna on pime. Oh, seda vana head Indoneesia valet. Lõpuks jooksime 7,1km. Vahel oli õudne, sest jooksime kuskil võsa vahel ja Antoine tegi boogi woogit, aga muidu super mõnus. Hoopis teistmoodi kogemus. 

Paistab, et me kehad polnud veel valmis nõnda aktiivseks tegevuseks ning nüüd oleme koos diivanil siruli. Tahaks juba taas inimese moodi end tunda. Enam pole kaua jäänud - varsti oleme Eestis!

Wednesday, October 29, 2014

Viimase minuti mees või minutist viimast võttev mees?

Made on mulle korduvalt öelnud, et jätan kõik asjad viimasele minutile ja vaevu saan toimetused tehtud. Olen endale üritanud korrutada, et olen hoopis tohutult produktiivne planeerija ning asjad jäävad viimasele minutile, kuna asjatan muid tähtsaid asju (ega Welco statistika või uute sarjad vaatamine end ise ära ei tee...). Üldjoontes jooksevad asjad ise paika (nagu näiteks Made pakib mu kohvri ära).

Igatahes, täna sain hakkama uue übermaxiorgunniga ning hetkel tahab aju plahvatada. Ma ei taha olla enam viimase minuti või minutist viimast võttev mees. Ilmselt on vaim ja keha lihtsalt pikast puhkusest väsinud (sellest loodetavasti peagi juba pikemalt) ning tänane päev oli viimane nael kirstu. Käes on hilisõhtu, olen lennul Jakarta - Balikpapan ja kodu pole enam kaugel... Aga alustame algusest.

Vastavalt Euroopa lennundusreeglitele võivad Euroopa lennundusluba omavad piloodid käia meditsiinilises kontrollis vaid Euroopa meditsiinilise kontrolli sertifikaati omavas kliinikus. Kuna ükski normaalne kliinik siin piirkonnas sellist dokumenti ei oma, peame tikutulega taga ajama õiget raviasutust (sama kehtib ka iga-aastasele simulaatori pädevuskontrollile... kuna Indoneesias asuv (top notch) simulaator ei oma EASA sertifikaati, peame oma pädevuse hoidmiseks suunduma omade kuludega Euroopasse. Te ei taha simulaatori lennutunni hinda teada...).

Kaldusin väheke teemast kõrvale. Nädal tagasi sai paika, et suundun Singapuri meditsiinilist kontrolli läbima. Muidugi ostsin enne kliinikus aja kinni panemist juba lennupiletid ära (tuli müüjatädidele kõvasti naeratada, et nad kahekordselt alla minimaalse transiitaja mulle üldse piletid väljastaks), kuid pärast paari viisakat kirja sain olukorra silutud. Veel 10h enne äralendu ärkasin ja taipasin, et mul pole kohalikku raha, ega aimu, kuidas sinna kohale saada... juba lennus olles tekkis ka küsimus, kas viisat pole tarvis omada. Kuid kõik laabus taas.

Lühikirjeldus tänasest "toredast" päevast: 4:50 äratus, 5:05 autos lennujaama, kiire hommikusöök puhkeruumis ning lennukisse magama. Pärast 2h lendu ja kerget hilinemist oli 45 minutit aega, et jõuda check-in teha, raha välja võtta, immigratsiooni laud läbida ja rahvusvaheliste lendude väravasse joosta. Ülejäänud reisijad olid peaaegu kõik pardal. Singapuris maandudes oli mul 15 minutit aega, et jõuda kliinikusse (öeldi, et hiljemalt selleks ajaks pean platsis olema, kuna pärast neil võimalust pole), kuid pidime veel ruleerima, seejärel tuli taas immigratsioon läbida, ATMist kohalikku sulli võtta ning takso peale joosta. Taksosse istudes olin kliinikusse juba hiljaks jäänud ning ees ootas veel 25 minutiline sõit ning õigest kohast mööda põrutamine (nagu taksojuht selgitas - mina oleksin pidanud õiget maja otsima, sest tema sõidab autoga).

Olen ennegi tänu oma naeratusele kehvadest olukordadest välja tulnud ja seegi kord otsustati mind siiski vastu võtta (kogu viieliikmeline personaal sai seetõttu 30 minutit hiljem lõunapausile). Piss topsi, süstal veeni, aparaat kõrva ja 150€ tädidele ning võisin asuda koduteele. Oma suureks üllatuseks oli mul isegi aega ja suundusin lennujaama bussiga. Tänu vales peatuses maha tulekule ja alkoholipoes liigsele molutamisele, leidsin end taas tuttavast olukorrast ning juba jälle ma jooksin ning jõudsin lennule, kui enamik inimesi oli juba pardal.

Kuidagi olin oma ulmelise ühepäevase Singapuri plaaniga toime tulnud (transiitajad 55min ja 1h 15min ning kohapeal 4h). Võis äriklassis stjuardessil punase veini lasta lahti korkida (vabade kohtade korral paigutatakse omade töötajad äriklassi... ka siin oli õnn minu poolel ja mulle sattus mõlemal Singapuri otsal viimane istekoht). Tuleb tõdeda, et kui kas või üks asi oleks valesti läinud, oleksin peaga vastu puud jooksnud ning Made oleks saanud tõdeda, et ei tasu jätta kõike viimasele minutile. Kuid järjekordselt oli õnn minu poolel. "Sest nõnda kena naeratusega poiss pole ju läbinist halb"... selle näkku võlumisega saab küll enamik asju siin maailmas aetud, kuid tänane päev tõesti polnud normaalne. Aitab, Märt, proovi asju õigeaegselt ja varuga teha.

Siiski, kui ma poleks siukest tõmblemist ette võtnud, oleksin ma ööseks Singapuri pidanud jääma, kuid praegu alustasime just laskumist Balikpapani suunas... Õujee!! Ahjaa... kuna jätsin meditsiinilise kontrolli aegumise päeva peale, siis ma ei saa lennata enne, kui kohalik Lennuamet mulle omaltpoolt vastava loa väljastab. Järjekordne näide viimase minuti mehest. Oh mind küll...

Alustame uue hooga ja uute lugudega.

Suured vabandused, et pole kaks kuud midagi kirjutanud. Juhtus nii, et meile tulid septembri lõpus külalised ja viimased külalised lahkusid alles sellel esmaspäeval. Enne seda olime usinalt ametis reisi organiseerimisega ja viisa pikendamisega.
Tore uudis on aga see, et selle ajaga on kogunenud palju elamusi+pilte/videosid ja mälestusi, mida hakkame ülesse kirjutame, et Teiega jagada.

Peatse lugemiseni !  xoxo

Thursday, August 14, 2014

Pain is so close to pleasure

Sain hakkama järjekordse mõneminutilise videoga. Seekordne räägib minu surfimise katsumusest. Vajutades SIIA, suunatakse teid edasi minu ebaõnnestumiste ja great success'ideni. Läbi raskuste tähtede poole.

Tuesday, August 5, 2014

Rekordid on purustamiseks

Viimastel päevadel oleme Madega end kõvasti ületanud ja purustanud kaks isiklikku rekordit.
1. Mõni päev tagasi püüdsime ööpäevaga kodus kinni 5 mõne sentimeetrist prussakat (sellised). Eelnevalt olime 24h jooksul kohanud vaid kahte. Muidugi ei saa me siinkohal kogu au enda peale võtta. Meil külas olevad kassid Jupi ja Poiss surmasid neist ühe ning said kätte kolm... minu töö oli kiisu käpp vaese kuuejalgse pealt üles tõsta ning siis ta merekooli (vetsupotti) saata. Siiski ühe püüdsin ka iseseisvalt kinni ja olin uhke oma välkkiirete reaktsioonide üle.
2. Eile ostsime kahepeale 20 lennupiletit. Made käib alustuseks kuulõpus Mari-Liisiga naistereisil Balil. Septembri lõpus tulevad meile külla minu vanemad, onud ja nende naised ning teeme pika reisi Indoneesias. Pärast seda kohtume Gili saartel Rolpa ja co-ga ning siis lähme hingame korraks Balikpapanis, et juba 20 päeva pärast Amsterdami lennata. Kusjuures, pean lisaks nendele veel ostma minimaalselt kolm otsa, et oktoobri lõpus käia Eestis lennuluba pikendamas. Seega tulekul on väga kreisi periood... Kui vaid need lennud läheks mul piloodi logiraamatusse kirja...

Samal ajal, kui ma kirjutasin, püüdis Jupi õhust kinni suure liblika ning lippas rõõmsalt ringi, endal tiivad suust väljas.

Wednesday, July 30, 2014

Nukitsamees, biitlid ja härra vulkaan

Märt on valmis saanud järjekordse video meie tegemistest. Vajutades SIIA leiate väikse video, kus me matkame pilkases pimeduses päikesetõusuks vulkaani otsa ning Made pani meie katsumise kirja. Seega head lugemist ning vaatamist!

Musketärid vs Agung

Elasid kord kolm musketäri, kes otsustasid võtta ette reisi vulkaani otsa. Otsiti päevi sobilikke giide ja mäge - lõpuks leiti sobilikud. Kõige kõrgem, kõige ilusam mägi Agung. Uhkusega oli ta kasvanud 3100 meetriseks ja kõrgus üle Bali.
Meie uhke kaarik võttis meid hotellist peale 23.30 ja algas teekond vulkaani poole. Teekond oli vihmane ja pime. Kohale jõudes vahetati välja meie jalanõud, sest musketär üks oli varbavahe tuhvlites, musketär kaks oli ilusates vabaaja jalatsites ja musketär kolm tennistes. Ega riidedki seljas polnud kiita.  Poolpikad ujumispüksid, poolpikad trenniliibukad ja heledad teksapüksid. Vihmakaitseks anti selga vaese mehe kuhvtid, otsa ette väike lamp ja algaski teekond.
Vihma sadas, kell oli 01.30 öösel ja meie teekond vallutada maailmatipp algas. Võtsime enda mõõgad kätte ja vallutasime esimesed 300 trepiastet. Suurt midagi ei näinud, kiskus juba jahedaks ja riided oli niisked. Jalavill ei aitanud ka kaasa. Teekond ülesse pidi kestma 4 tundi. Algul vallutasime metsaradu, turnisime mägikitsedena 40 kraadistest kallakutest üles, kätt pidime katsuma ka lahtiste kivide, liivase tee ja üleval pool aina külmemaks kiskuvama temperatuuriga. Nähtavus enda ette oli ikka kott must, aga vaade taevasse oli fantastiline. Tähed olid käe ülatuses ja särasid suurelt. Ka Veenus lõi värviliselt tantsu. Olime pilvede peal, sõnaotseses mõttes.
Emotsioonid ja keha andsid vaikselt tunda. Kui teekond oli kestnud umbes poolsteist tundi, siis kõhulihased olid krampis, käed ja jalad olid vaikselt väsinud ja seisma jäädes hakkas külm. Omaette sai peas vannutud ja mõeldud, et võtsin enda jaoks liialt suure katsumuse. Teekond läks aina raskemaks ja jalad väsisid turnimisest. Sai ka nutetud, sest pidime ületama hirmsaid kohti, aga nuuksudes ja värisedes teekond jätkus. Üks hetk haarasid kopp ees tunded ja viha teekonna peale, sest lõppu ei paistnud. Oleks tahtnud pikutada suure teki hunniku sees ja kallistada suurt kohevat patja + soojaveekotti, sest nii kuramuse külm oli kontidel.
Miks võeti ette selline katsumus?  Missioon oli näha päikesetõusu. Musketär kolm jõudis kõige esimesena tippu. Oh, milline kergendus käis kehast korraks läbi. Ajaseier näitas 4.50 ja  päiksetõusuni oli veel aega 40 minutit. Musketärid ja giid sätisid ennast kivadele istuma. Turgutati küpsiste, tee ja šokolaadiga. Giid tegi nurka väikse lõkke, sest musketärid lõdisesid külmast. Kehad lihtsalt vappusid ja vappusid.
Vaikselt hakkas valgemaks minema ja gruppide viisi jõudsid ka teised inimesed Agungi tippu. Ainuke miinus valgemaks minemise puhul oli, et musketär kolm nägi, kui kõrgel me olime, ja tänu sellele hakkas väga paha. Süda läikis, soov oksendada oli kogu aeg, ei julgenud grammigi ennast liigutada ja nägu oli valge kui lumi, mida kaunistasid sinised huuled ja tumedad silmaalused.
Vaade tipust oli lihtsalt vapustavalt fantastiline ja ainulaadne. Kuna olime pilvedest läbi, siis meie all olid SUURED vatipilved, mida oleks tahtnud katsuda ja kallistada. Vaikselt hakkas paistma ka päikesetõusu joon. Seljataha jäi vulkaani sügav kaater, vasakul suured vatitupsud ja paremalt piilus tasa tasa päike. Inimesed istusid kivi äärtel, jõid sooja teed ja tegid pilte. Üks mees oli otsustanud kaasa võtta väikse gaasipliidi, millel valmistas teistele pannkooke + luwaki kohvi, ja teleka, millest vaadati jalgpalli MMi kaheksandikfinaali. Siinkohal olin mina, muskertär number kaks, ülimalt kettas. Polnudki varem jalkat 3 km kõrgusel vulkaani kraatri serval nautinud.
Ülemised naudingud olid teekonda väärt, aga alla pidi ka minema. Kolmas musketär polnud sellest väga vaimustuses, kuna ei jõudnud liigutada ja mõttes mõlkus, et teekond alla kestab samuti 4 tundi. Külmas haigutades suutsid lõualuud lausa krampi minna. Nii ta seal istus, suu tiba lahti, ühe koha peale kangestunud ja proovis turgutuseks magusat batoonikest limpsida. See aga tekitas isu oksendada veelgi rohkem. Vahel oligi selline tunne, et sinna ma jäängi, et lihtsalt ei suuda alla minna. Oman tervisekindlustus, mis hõlmab endas helikopteriga transportimist, kui on SOS juhus. Kaalusin seda koguaeg, sest minu jaoks oli see väga suur SOS.
Inimesed lahkusid vaikselt ja hirm aina suurenes. Kell aina liikus, aga tasane maapind oli endiselt 4 tunni kaugusel. Alustuseks proovisin seista... paar esimest katset ei õnnestunud, kuna pilt hakkas kustuma, aga kuna helikopterit ma tulemas ei näinud, siis sain aru, et ega mul muud üle ei jää, kui pean omadel jalgadel alla liikuda. Võtku see aega kas või terve päeva, kuid alla tuli minna.
Õnneks värisesid väsimusest ka musketärid kaks ja üks. Polnud me ju terve öö põhimõtteliselt üldse maganud. Eks ikka libiseti rohkem, kuna jalad olid all nagu 90 aastasel tudiseval mehikesel. Kõike teekonda ei mäletagi, aga vahel külastas mind sõber deliirium ja hullumeelsus. Sai räägitud enda jalutuskepiga, kelle nimeks sai Gandalf, lauldud nukitsamehe laule ja tsiteeritud Armastust kolme apelsiini vastu.
Kui vulkaani tipust alla liikuma hakates värisesid me kehad külmast, siis mida allapoole me jõudsime, seda soojemaks läks. Alguses kadus seljast tekk, siis jope ning kui lõpuks metsapiiri ületasime, jätkasime juba maikade väel. Oi, kuidas ma sind igatsesin, ooo kallis soss tunne. Kolmas musketär podises enda ette „üks on laisk ja teine on loll ja mina pean üksi rabama... ossam-tossam-oia-toia“, esimene oli mäe otsas ära sebinud ühe saksa neiu ja mina tahtsin lihtsalt magama. Oh seda uskumatut naudingud, kui olime jõudnud alla.
Suur aitäh, Agung, et meid vastu võtsid ning et purskamise vahele jätsid. Veel suurem tänu sulle, et meid elusalt ka alla lasid. Ole sama mõnus edasi ja järgmise kohtumiseni!

Friday, July 11, 2014

Indoneesia moto - milleks teha lihtsalt, kui saab keeruliselt?

Kätte on jõudnud järjekordne õhtupoolik ning seljataga on järjekordne Indoneesia stiilis raisku läinud päev. Hoolimata mu pikkadest püüdlustest tänast lolli olukorda vältida, kulus mul siiski üheminutilise protsessi tegemiseks 10 tundi. 
Alustuseks läheme tagasi juunikuu algusesse. Kõik piloodid pidid jooksvalt käima Jakartas, et läbida simulaatori kontroll-lend, kohaliku tööloa uuendus, meditsiiniline kontroll ja meeskonnatöö koolitus. Kuna teised piloodid käisid neid protsesse ükshaaval pealinnas läbimas, siis otsustasin sarnast asja vältida ning käisin korduvalt planeerijatega rääkimas, et saaksin vähemalt esimesed kolm ühekorraga ära tehtud (logistiliselt ülilihtne). Kinnitati ette ja taha, et muidugi saab, ikka saab, ja-jah, mmmuidugi, Märt. 
Kui juuni lõpus jõudis kätte Jakarta lennule eelnev päev, võeti minuga ühendust ja öeldi, et kahjuks siiski meditsiinilist kontrolli läbida ei saa... järgmiseks päevaks kadus ka võimalus tööluba uuendada. Eks ma ikka proovisin olukorda muuta, kuid tuulikutega pole mõtet võidelda... Ärgati järsult ellu, kui ütlesin, et mu tööluba saab kahjuks läbi ning lubati, et juba nädala pärast saan minna ülejäänud kahte protsessi läbima. 
Täna siis tegin järjekordse lennu Jakartasse... ühe minutiga said mu näpujäljed immigratsiooniametis skännitud (Mida aasta tagasi juba tehti, kuid ilmselt kontrolliti, kas need on vahepeal muutunud. Lisaks on ka meie linnas selleks võimalus olemas, aga... ei...) ning tuligi tagasi lennata. Kuigi käisime läbi ka lennumeditsiini keskusest, siis sinna tuleb mul tagasi minna kümne päeva pärast. 
Nojah... ei tasu pabistada asjade pärast, mida muuta ei saa, kuid vahepeal tahaks siiski kurta.  

Wednesday, July 9, 2014

Loll laev ja higi

Eile purunes meil järjekordne elektrikatkestuse ajaline rekord. Umbes 17 tundi olime elektrita, kuid mitte ainult meie, vaid terve Eesti jagu inimesi. Kohalikke uudiseid me eriti ei järgi, kuid kuulsime indoneeslasest sõbralt Brilliantilt, et mingi laev oli sisse sõitnud elektrikaablisse, mis varustab kahte linna - meie Balikpapani (u 600000 elanikku) ja Borneo saare suurimat linna Samarindat (u 700000 inimest).
Seega oli tore kuulda, et ainult meie üksi ei higistanud öö otsa...

Saturday, July 5, 2014

Igas maailma sadamas on vähemalt üks eestlase + kiisud


Ernest Hemingway teadis, mida ta räägib... Meil on olnud õnne, et oleme viimasel ajal saanud kõvasti suhelda omade toredate rahvuskaaslastega, omas kaunis emakeeles ning seega pole koduigatsust veel väga jõudnud peale tulla. Võib öelda, et üleminek on olnud üsna sujuv...
Saabusime Balikpapani viiendal juunil ning viimase kuu aja jooksul oleme tervelt 13 päeva veetnud mõnusate eestlaste seltsis. Garuda piloodid Mari-Liis ja Margus käisid meil vahetustega paariks päevaks külas ning nautisime koos seda, mida Balikpapan pakkuda suudab. Edasi viis meid tee Jakartasse, kus jagasime hotelli uue Garuda kapteni Anti ja ta perega. Seejärel võtsime suuna Balile, kus järjekordselt olime kordamööda koos Marguse ja Mari-Liisiga. Esimesega sai vallutatud saare kõige kõrgem vulkaan (3000m) ja teisega arutatud, miks naiste aju on poole väiksem (väike nali).
Nüüd tuleb meil eestlastest küll väike puhkus, kuid saame aega veeta Made jaoks isegi mõnusamate tegelaste - kiisudega. Nimelt tulevad neljakümneks päevaks meie juurde "puhkusele" vanad sõbrad Jupi ja Poiss, kelle elud Made kurjade moslemipoiste käest päästis. Nende praegused omanikud lähevad korraks Šotimaale ning kiisud ei viitsi kaasa minna, vaid tulevad meie juurde kasside varjupaika.


Mimi, kui seda loed, siis ära ole pahane...  Made tunneb end niigi halvasti.

Läbipaistvad aluspüksid ja lennukitähtpäevad


Meil Madega on tavaks saanud, et tähtpäevi tähistame millegipärast koguaeg õhus. Seda postitust kirjutades istume reisijatena CRJ-i pardal ning oleme teel Balikpapani. Kuupäevaks on 5. juuli ning mul on sünnipäev. Jeeeeeee!!!
Üks lend on meil juba seljataga ning kui lõpuks koju jõuame, on kell juba 21:00. Pidu-pidu not so much, kuid pudeli veini kavatseme sisse kangutada küll. Siiski kogu sünnipäev ei möödu lennukitiivul, vaid hommikul sai Balil mõnuletud hotellispaas. Oigasin proua käte vahel, kelle näpud olid pisikesed kui miniviinerid, kuid rammu oli neis kätes mehiselt. Pärast suurepärast ägisemist vedelesin ühekordsete läbipaistvate aluspükstega aroomivannis koos roosiõitega ning elu oli lill. Made tehtud spaakingitus oli ekstramõnna. (Made täpsustas just, et üks sünnipäevakingi osa on see, et ta kavatseb minuga täna jalkat vaadata, mis meie ajavööndis algab südaöösel)
Kuidagi on nii läinud, et kõik meie tähtpäevad mööduvad lennukis istudes. Võib-olla on siin kuidagi seos sellega, et me elame kodust 10000km kaugusel... Esimest korda jõudsin Jakartasse 22.07, kui oli Madel nimepäev; oktoobris Eestisse puhkama jõudes käis parajasti vanaema sünnipäev; 10.11 lendasime minu nimepäeval tagasi Balikpapani (siinkohal mainiks ära, et Made hindab nimepäevasid kõrgemalt kui sünnipäevi); kui Eestis jõudis kätte aasta 2014, tõusime parajasti õhku puhkekohast Manadost; 08.03, teistkordselt kodumaalt lahkudes soovisin isale õnne ning lendasime minema; ka viimane kord tõmbasime kodust uttu tähtsal kuupäeval... 05.06 tähistasime Madega õhus oma kolmandat aastapäeva ning jõime 150€-st shampat, mis Madel eriti kurgust alla ei läinud; ning nüüd olemegi jõudnud tänasesse päeva... jälle tähtpäev, jälle turbulents, jälle imeline taevas.
Me peame oma tegevusi paremini planeerima...


Wednesday, June 25, 2014

..ja ongi aasta kohe-kohe täis!

As Salaam Alaikum!

Juba nelja päeva pärast algab Indoneesias kõigi poolt tohutult oodatud Ramadan. Tegu on moslemite kõige tähtsama kuuga. See on aeg, mil nad paastuvad ning tohivad süüa-juua vaid siis, kui päike on loojas. Ilmselt siis Allah ei näe... Kuid mida tähendab see püha meie jaoks? 
Esiteks märgiks ära, et Ramadani alguseks täitub meil esimene aasta Indoneesias! Saabusime siia ju Ramadani kuul, aastal 1434. Jutt käib nüüd siiski Islami kalendrist, mis järgib kuu faase. Siiski leping on mul mingil põhjusel Gregooriuse kalendri järgi ning seega on meil siin jäänud veel umbes 13 kuud. 
Teiseks pean pettumuseks tõdema, et suure tõenäolsusega õlut ma söögikohtades nüüd mõnda aega ei saa. Moselmite jaoks on alkoholi tarbimine niigi tabu ja seega seda kesvamärjukest on Ramadani ajal väga keeruline leida. 
Lisaks saab meil olema mitmeid ebamugavaid olukordi, kui oleme söögikohas ainsad inimesed, kes päriselt söövad. Nimelt oli Jakartas elades tavaline nähtus, et restoran oli inimesi paksult täis, mõnel isegi toidud ees, kuid kõik lihtsalt ootasid ning kontrollisid närviliselt kella, kas võib juba miskit põske pista. Samal ajal matsutasime meie juba mõnuga. Tuli ka ette olukordi, kus me ei pääsenud istuma, sest kõik istmed olid söögikohas juba võetud, kuid sööjaid polnud...
Märkimisväärne on ka see, et teatud konservatiivsemates linnades ei olegi võimalik Ramadani ajal väljas süüa. Nimelt rääkis üks hollandlasest sõber meile loo, kus ta sõi illegaalselt restorani tagaruumis autokummide varjus. Lihtsalt polnud võimalik linnas mujalt midagi hamba alla leida. 
Kui teisi lugusid saab naljaga võtta (v.a õllekeeld), siis minu jaoks on häiriv, et ka paljud moslemitest piloodid paastuvad tööd tehes. Rõhutan, et keelatud on isegi vee joomine! Just eile saadeti kõigile töötajatele firma poolt kiri, kus paluti mõistuse piires paastuda ning halva enesetunde korral midagi siiski tarbida. Õnneks töötan ma enamjaolt Hispaaniast ja Uruguaist pärit pilootidega ning saan muretult lendu nautida. 
Igatahes soovin kõigile mõnnat Ramadani ja edukat paastumist! 


Wednesday, June 11, 2014

Mehised sipelgad

Panen kirja ühe loo, mis juhtus kaugel-kaugel ajal, kui Mari-Liis veel meiega elas.
Meil on siin pidevalt probleeme sipelgate ja teiste putukate-mutukatega. Seega seisab meil enamik toidukraami külmikus, kuhu nad ei tüki. Kui köögis näed sipelgatejada, võid üpris kindel olla, et nad on midagi siiski leidnud. Olgu siis selleks pähklid või surnud prussakas... kõik sobis! 
Ühel päeval tekkis mul isu Mari poolt toodud alkoholiga kommide järgi. Pistsin ühe suhu, kuid oh pettumust... tunda oli vaid šokolaadi, mitte viina. Kiirelt rändas suhu veel üks, kuid jälle sama jama. Kolmandat haarates jäi silma pakendil sibav sipelgas... uurisin kommi vähe täpsemalt ja no aitäh! Selgus, et sipelgad käisid kommides alkoholi kaevandamas. Kavalpead olid suletud kommikarpi tee leidnud ning käisid nüüd seal kõrtsis.
Avasin veel mitmeid ja mitmeid komme, kuid kõik olid tühjaks tehtud. Šokolaadi jäeti sinnapaika ning pesa viidi viina täis, seega võib teha kiire järelduse, et sipelgad on isased.


Tüdrukute kätš ja Märdi valutavad kannikad

Tundub, nagu oleksime tagasi olnud juba mõningat aega, aga tegelikult pole nädaladki täis. Oleme tublilt osa võtnud hashrunist ja lauamängudest ning võõrustanud külalist. Jep, meil käis juba külaline. Vana hea majakaaslane Mari-Liis.
Eestist ostsime kaasa Xbox-i, millega Made ennast lõbustab. Käisime linnas, et osta uusi mänge, kuid kahjuks pole meil lahti muugitud masin ehk saame ainult originaalmänge mängida, mida kahjuks siin ei müüda (va need kaks, mis meil juba olemas). Siiski õnn naeratas meile ja saime spordivõistlus mängu. Mari-Liisi saabudes hakkasime asjaga tuttvuma. Väga mõnusad mängud olid ja küll me alles kõik higistasime ja olime omadega läbi.
Hommikul sõime kõik laua taga hommikusööki, nagu vanasti ja lõunal läksime jõusaali, nagu vanasti (Märt bassu äärde ja meie jõmmi :). Õhtupoole saime kokku kahe teise lenduriga ja läksime ainukesse toidukohta, kus saame sealiha ning õllet. Kõhud täidetud, liikusime kodupoole tagasi. Kaptenil õlled kaasa võetud, Eesti šokolaad lauale pandud ja alustasime Xboxi võistlustega - punane ja roheline tiim.
Küll sai jalgpalli mängitud, tõkkeid joostud, ketast visatud jms. Väga lahe oli vaadata, kuidas 50 aastane kapten jooksis kohapeal kiirelt-kiirelt ja proovis tõketest üle hüpata või kuidas Zach hoidis pükse ja trulle kätega üleval, et joostes alla ei kukuks. Keeglit mängiti kahe käega ja oda viskamisega tuleb veel vaeva näha. Võistlused lõpetasid tüdukute omavaheline poksimatš - Made vs Mari-Liis. Meestele meeldis väga vaadata, kuidas kaks tüdrukut võitlevad (arutleti, kas peaks selleks muda ja valgeid t-särke muretsema). Korda mööda võitsime ja kaotasime. Õhtu lõpetasid loomulikult lõbusad piloodijutud.
Hommikul valutasid Mari-Liisil tallaalused, Madel käed ja üleselg, Märdil valutasid eile juba kannikad. Tulge aga külla mängima!

Thursday, June 5, 2014

Tagasi Indoneesias

Tervist ! (:

Tahtsime öelda, et oleme elusalt ja tervelt jõudnud tagasi Balikpapani. Puhkus Eestis oli fantastiko ja nautisime kõike/kõiki.

Ootame Teie joonistusi, kirju, kaarte ja muud mõnusat kraami, sest leida väike ümbrik postkastist teeb tuju alati heaks ja toob naeratuse näole

BALIKPAPAN BARU , SAN FRANSISCO BLOK FG5 GN
SAMARINDA NO.5
KotaBalikpapan, 76125
INDONESIA
 
 
Olge mõnusad ja päikest ! (:

Made ja Märt

Sunday, May 11, 2014

Sest sa oled külm kass!

Vahelduseks panen midagi täitsa teisest teemast - lõikusin (lõpuks ometi) kokku väikse video Bulgaarias tehtud parasailingust ehk siis langevarjuga paadi taga lendlemisest. Kuigi enamikel teie jaoks pole sel Indoneesiaga muud seost, kui et mõnuš päike paistab, siis meie jaoks oli tegu minu perele tsu-tsu-frii ütlemisega. Nimelt käisime seal vaid mõned päevad enne lendu maakera kuklapoolele.

Mis ma ikka lobisen... videoni jõudmiseks tuleb vajutada SIIA. 'Cause you're a cool cat!

Monday, May 5, 2014

Surf, nuttev mees ja lobster

Nagu te võib-olla teate, on Madeke praeguseks tagasi isamaal. Juba kahe nädala pärast võite ka mind seal kohata. Praegu aga istun Yogjakartas ning ootan hilinenud lendu koju... ei tea, kas on seotud sellega, et kõrval olev vulkaan purskas või mis toimub. Igatahes saabusin siia Balilt, kuhu ma päev pärast Made lahkumist lendasin. Ei olnud soovi üksi kodus passida ning sattusid mõned vabad päevad jutti (okei, tegelikult andsin oma neli tänast lendu teisele piloodile, kuid siiski) ning otsustasin surfima minna.
(Järgnevad paar lauset on lennukipededele) Reis algas põnevalt – Jakartas ümberistumisega lennu esimene ots oli A330-200-ga ning teine 777-300-ga. Pole paha kahetunniste lendude jaoks. (Jätkame normaalsel lainel) Siiski esimene päev läks raisku, kuna jõudsime alles kell kaheksa õhtul Balile.
Alustuseks soovitaksin Balit kõigile – minu arust on tegu väga mõnusa puhkekohana ning hinnad on ülimalt soodsad. Põksusin kolm päeva seal üksi ringi, aga igav ei hakkanud kordagi. Eks enamuse tähelepanust võttis enda peale igapäevane iseseisev surfiõpe, aga üldiselt nautisin ümbritsevat rahulikku olekut. Puhkehetkedel libistasin rannas külma õllet, lugesin raamatut ja nautisin alla ühe-eurost kohalikku einet. Ei pidanud ka paljuks väikest lõunauinakut restoranis, kui ainult mööduv auto poleks valel hetkel signaali lasnud... Ühesõnaga riläx.
 Surfimine edeneb juba päris kenasti. Kui see meikib sensi, siis mulle tundub, et ma juba mõistan laineid, oma lauda ja merd. Kõik tuleb läbi katseeksitusmeetodi, lauaga näkku saamise ja jõhkralt väsinud käte, kuid nagu sõber sõnastas - kui püsti saad on ikka kuradi hea tunne! Kui liigselt rõõmustama hakkad ning keskendumise kaotad, keerled muidugi juba laines ning mõtled endamisi, et kuidas siit nüüd välja saabki. Kuid praeguseks on ka pesumasinast väljasaamine selgeks saanud! Võib-olla on hea, et mu GoPro on Eestis paranduses ning et mu harjutuspäevad peale ei jäänud...
Teisel päeval veetsin rannas peaaegu terve päeva. Vaikselt plaanisin päevale joone alla tõmmata ning veel viimased lainev võtta, kui kuulsin kaugusest abipalvet. Üks kergelt tüsedam umbes minu vanune kohalik lamas kõhuli oma laua peal ning vehkis käega ja hüüdis „help!“, et teda märgataks. Kuna keegi teine ei reageerinud, hüppasin oma lauale kõhuli ning sõudsin kiirelt kohale. Selgus, et tegelane oli juba kaks tundi merel olnud ning hoovusega võidelnud. Selleks ajaks oli ta aga nii sooda, et jõudis vaid vahetevahel paar edasitõmmet teha.
Rahustasin teda ning lubasin ta randa ära viia. Selgus, et see polegi nõnda lihtne. Pusisin erinevat moodi – tõukasin teda edasi oma laualt, kui ka veest ning üritasin ka tema laua sabast kinni hoides jalgadega hoogu sisse saada. Tegevusele ei aitanud kaasa asjaolu, et mu enda laud oli mu jala küljes kinni.  Kuigi tundus, et läheneme rannale,  mõistsin, et hoovus töötab meile (mulle) täpselt vastu. Teised surfarid liikusid ka mitukümmend meetrit rannajoonele lähemale ning mingi aeg olime päris kaugel vaid kahekesi. Ei tuldud ka appi, kui otse inimestelt abi palusin.
Siiski vähehaaval jõudsime ka meie teistele järgi ning lõpuks tuli üks kohalik appi. Koos tõukasime seda tegelast kordamööda ning ühel hetkel jõudsime päästvate laineteni, mis tõmbasid meid ranna poole. Selleks ajaks oli poisu oma laual täiesti kurnatud. Kui üks kahemeetrine laine teda veel enda sisse tõmbas, siis sellest väljus nuttev ja karjuv tegelane. Upitasime teda jalgadest kiskudes tagasi lauale ning lükkasime ta uude lainesse... ise muidugi sattusime selle läbi pesumasinasse, aga polnud hullu. Ühel hetkel lainest välja tulles tekkis mul kerge hirm, kuna ma ei märganud teda enam kuskil, kuid siis nägin madalas vees hingeldavat tegelast, kes nuuksus vaikselt endamisi. Vaikselt libisesime teise abilisega tema poole ning võtsin veel lõpetuseks isegi ühe laine ning sõitsin selle seljas randa välja. Poisu sai korraliku peapesu oma reisiseltskonnalt, mina sain aga tuhat tänu. Kõmpisin seejärel vaikselt koju ära ning nautisin loojuvat päikest.
Kuigi kogu reisi jooksul panin endale pidevalt faktor 80 ja 50 päiksekreemi näkku ja jalgadele, põlesin ma täielikult ära (ülekeha kattis pikkade varukatega särk, seega keha on lumivalge... mõnus värvivahe). Üks jaapanlannast surfar naeris ning korrutas „lobster, lobster, lobster“. Kojulend oli lõpuks väga teretulnud – enam poleks päikse kätte saanud minna. CRJ-i pardal jäi veel kõrvu turistide lause „omg, this must be the smallest plane in the world“. Ffs, ma ütlen veel, ma lendan suure lennukiga... 100 istet on suur!
Igatahes tulge Balile ja tulge külla!


Metssea peenis, Luwaki väljaheide ja juustes rippuvad makaagid

Kuigi vahepeal olen juba uuesti jõudnud Balil käia, panen tagantjärgi kirja viimase korra seikluserohkema päeva.
Nagu eelnevalt kirjutasin, ei ilmunud kokkulepitud transport meil hotelli juurde ning seega lükkasime ringreisi järgmisesse päeva. Transport maksis 400,000 ruupiat ehk umbes 23€ terveks päevaks. Selle ajaga läbisime suure tüki Bali lõunaosast. Meie giid ja autojuht olid pärit Florese saarelt ning nendega oli päris mõnus kõigest lobiseda.
Äratus tuli jällegi liiga varakult... ajasime end söögilauda ning seejärel autosse ja sõit võis alata. On täiesti uskumatu, kui palju käsitööd müüakse Balil. Iga teine teeääres olevas majas müüdi puit- või kivinikerdusi, tekstiili, maale ja kõike-kõike muud. Variatsioon tõmbas silme eest väga kirjuks ning mul tekkis soov kõik kokku osta.
Esimene peatus oli meil kohalikus teatris, kus etendati Balile tüüpilist hea ja kurja igavese võitluse näitemängu.  Kuigi algus, mis sisaldas draakonitantsu ning kohalike tüdrukute sünkroniseeritud liigutus, oli paljulubav, kiskus tegevus üpriski lamedaks, kui metsseal lõigati noaga peenis otsast ning tulid mängu jalaga istmikusse naljad. Paljud valged tõusid sellel hetkel püsti ning marssisid minema. Ka meil käis sama mõte peast läbi ning 100,000 ruupiane pilet tundus olevat liiast.
Edasi võtsime suuna iidse Hindu templi Gunung Kawi suunas. Tee peal külastasime veidi enam kui kümnemeetrist võimsat koske, mäe nõlvale loodud astmelisi riisipõlde ning kohviistandust, kus saime proovida üheksat erinevat tee ja kohvi sorti. Lisaks nägime viimases kuulsaid loomasid luwake, kes söövad kohvimarju ning nende väljaheitest välja sorteeritud kohviumbadest tehakse maailma kõige kallimat Luwaki kohvit. Tempel, kuhu suundusime, pärines kümnendast sajandist ning tegime selle piires väga meeldiva jalutuskäigu. Kivinikerdused olid võimsad, seda läbi kaunis mängijõgi ning kõike seda ümbritsesid riisipõllud. Trepiastmeid oli mitusada ning seega saime kirja ka kerge treeningu.
Kuigi algne plaan sisaldas endas ka vulkaani külastamist, olime selleks ajaks jäänud veidi ajahätta. Seega võtsime suuna Bali kultuurikeskuse - Ubudi – peale. Meie peamiseks sihtkohaks sai turistide seas kuulus olev Monkey Forest ehk Ahvide mets. Park oli oma nimevääriline. Kõikjal kohtasime makaake, kes ei pidanud paljuks mööda inimesi turnida. Madel kulus vaid minut, et ahv enda õlale meelitada. Lisaks ahvidele oli pargis mitmeid templeid, kuid põhilist tähelepanu said siiski esimesed.
 Püüdsin ka enda juurde makaake meelitada ning istusin maha. Mõne aja pärast käis minu seljas tihe andmine – umbes neli väiksemat tegelast turnis peas ja süles ning samal hetkel näksas mind üks tegelane seljast. Kargasin püsti ning Made, kes üritas tegevust pildistada sai enda selga samuti kaks tüüpi. Made juuksed nägid nende jaoks vapustavad välja – neid sai patsist lahti kista, neid sai peanahast välja kakkuda ning kui Made hirmunult end raputas, sai ka nende küljes rippuda. Üritasin oma neiut päästa, kuid samal ajal hammustati mind biitsepsist ning kisti juustest. Kõike seda said pildistada umbes 20 jaapanituristi, kes klõpsisid pilte ning naersid laginal. Ausaltöeldes oli ka endal päris lõbus ning hiljem kutsusin ahvikesi jällegi enda juurde.

Ubudis külastasime veel kohalikku turgu, kust soetasin endale suure puidust Buddha kuju lausa ilma eest. Seejärel võtsime suuna tagasi Kuta poole, kus kohtusime alustuseks kolmanda Eesti piloodi Margusega. Pärast mõnusat jutuajamist sõidutas Margus meid oma rollu seljas linna ning edasi kohtusime oma prantsuse sõbraga. Mõned Bintang õlled ning suundusime lõpuks ometi koju, et põhku pugeda. Oli alles pikk päev.

Tuesday, April 29, 2014

Surf ja pesumasin

Teisel hommikul ärgates teadsime, et meid võetakse rendiautoga peagi peale ning läheme väiksele Bali-tiirule. Mida aga ei tulnud oli meie transport... pärast mõningast ootamist ja vastuseta kõnesid otsustasime võtta suuna randa.
Algne plaan oli surfimine ja rannariläx. Vesi kihas teistest surfaritest ning mõnus liivarand jooksis kilomeetrite viisi. Päike siras sinises taevas ja meri oli vähemalt sama sinine. Lainete jõud ehmatas meid veidi ära... viskas vees olijaid siia ja sinna ning laual püsti püsimine ei tundunud just kergemate killast olevat.
Pärast mõningast jalutuskäiku ja kohalike surfipoistega kauplemist oli meil olemas instruktor ja surfilauad. Siinkohal Made surfipäev ka lõppes... lained kiskusid aina kõrgemaks ja endalgi oli selline tunne, et kerge ei saa olema. Made tõmbas mõnusalt rannavoodile pikali ja nautis kõrvetavat päikest.  
Algkoolitus oli vaid mõneminutiline. Andrease äraeksinud kaksikvend tegi mulle lühidalt selgeks, kuid püsti saada ja enne kui ma aru sain võitlesin juba lainetega, et „positsioonile“ jõuda. Kuigi esimene laine, mida ma püüdma läksin, viskas mind üsna kähku pikali, siis teisel olin juba püsti ning ei tundunudki nõnda keeruline olevat. Hiljem mõistsin, et instruktor lükkas mulle hoogu juurde ja tänu sellele oli kergem püsti saada.


Pärast mõningast harjutamist ranna juures murduvate lainetega suundusime pruuni Andreasega kaugemale, kus lained murdusid esmakordselt. Seal sain tunda seda õigemat surfimist... sõuad, neelad vett ja sõuad veel, et jõuda kohale, et siis saada laine poolt tümitada. Sõuad uuesti ja uuesti ja jälle keerled pesumasinas. Korra kiskus laine mul surfilaua nööri puruks ning see lendles kenasti randa välja. Sain uuesti sõuda ning samas võitlesin läbi kümnest suurest murduvast lainest, et kohale jõuda.
Kõik käis üpriski katseeksitus meetodil. Instruktorilt just väga palju õpetussõnu ei saanud, aga kui lauaga sain paar korda pikku vahtimist ning keerlesin laines natuke liiga kaua, siis sain aru küll, mis valesti tegin. Igatahes, jonni ma ei jätnud ning peagi juba sõitsin ka suurematel lainetel. Eks ikka sain neilt ka peksa ja eks ikka käed valutasid sõudmisest, aga tunne oli püsti saades ikka kuradi hea!
Lõpuks surfisin sel päeval kolm tundi ning sääred ja nägu kõrbesid mõnuga ära. Lisaks oli laua kummipind naha maha hõõrunud suurelt kõhu osalt, põlvedelt, lõualt, nibudelt ja näppudelt. Aga jällegi see oli seda kõike väärt ning kaks päeva hiljem olin juba tagasi ning siis tundsin end juba rohkem nagu kala vees. Okei, korraks tundsin end juba liiga osavana, kuid lained tõid mind kiirelt maa peale tagasi. Pesumasinas keereldes on aega mõelda küll...



Made käis samuti lainetes mängimas ning jäi mõnulemisega rahule. Pluss ta sai šhopata ja ära kõrbeda, seega võime rannapäevad lugeda kordaläinuks. 

Bali, Oleg, vandiste ja plätu

Taaskord peame vabandama, et pole pikalt kirjutanud, aga uskuge või mitte, meil ei ole mitte midagi põnevat juhtunud. Elame tavalist rutiinset elukest. Ainuke sündmus oli, et Märdil õnnestus Made ära rääkida, et minna viieks päevaks Balile. Pakkisime kohvri, päev varem ostsime piletid, bookisime hotelli ja olimegi teel.
Saabusime palju kiidetud Balile hilisõhtul. Lennujaamast välja astudes hakkasid taksojuhid enda teenust kahekordse hinnaga peale suruma. Niii tüütu, kuid saime siiski hinna normaalseks kaubelda. 
Hotell oli täitsa mõnna. Tuntud Kuta rand oli meist 2 km kaugusel. Seega saime sinna minnes alati hea jalutuskäigu kirja. Kuigi pool teed oli tavaline Indoneesia tänav, siis piisas vaid ühest pöördest vasakule ja äkitselt nägid mitmeid kenasid poode ja VÄGA paljusid valgeid inimesi. Hoopis teistmoodi Indoneesia.
Esimeseks päevaks oli meil broneeritud päevane reis - paadisõit kärestikulisel jõel ja elevandisafari. Äratus oli varajane. Unistelt tegime hommikusöögi ja tuuri autojuht oligi juba kohal. Autobussis oli veel inimesi - perekond ameeriklasi ja Malaisias elavad venelased (ema pojaga). Poolteist tundi sõitu algas.
Teeääred olid täis kunsti ja nikerdusi. Selliseid asju Balikpapanis kohe kindlalt ei näe. Kunsti otsid meie linnas nagu tikku heinakuhjast taga. Kuna Bali elanikud kummardavad hinduismi, siis sealne hõng oli teistmoodi. Naised olid värvilistes riietes ning kandsid asju pea peal. Meestel olid lahedad pikad Batik seelikud seljas või pikad tuunikad pükstega + lahedad mütsid peas. Tänavad olid puhtad ning neil olid kõnniteed (mida tõesti igas linnas eriti pole).
Kohele jõudes jagati meid väikestesse gruppidesse. Meie saime enda paati Malaisia venelased. Päästevestid  selga, kiiver pähe, suure sõudelabidas kätte ja saadeti välja ootama. Rahvusi oli igasuguseid. Saklased, japsid, venelased, eestlased(meie), hollandlased, ameeriklased jms. Kõik ootasid enda kollased kiivrid reas, nagu väiksed munapead (: 
Tee jõele oli päris pikk ja orgu viival trepil oli palju-palju astmeid. Minul jalad lõpuks värisesid ja pea käis sinkavonkatamisest ringi. Paadis tehti kiire õpe kuidas sõuda, mida hõiked tähendavad ja kuidas neid kuuldes reageerida, ning olimegi teel. Vaated loodusele olid lihtsalt fantastilised. Nii suured kui väikesed kosed igal pool, graveeringud kividel, võimsad puud ning karglevad ahvid.


Teekond kestis kokku 2 tundi. Mina kukkusin päris mitu korda enda kohalt minema ning lömastasin väikest Olegi. Märjaks saime totaalselt ja esimese elamusega jäime super rahule.
Kui inimesed olid ennast kuivadesse riietesse saanud ning olid lõunasöögi lõpetanud, liikusid mõned grupid edasi elevantidesafarile. Algul näidati meile show-d, kus nad istusid, mängisid jalgpalli ning korvpalli ja üks näitas enda Picasso oskusi. Tegime nendega veel pilte ja söötsime ning siis läksime minu hirme täitma ja istusime ühe vahel pahura 52 aastase vandu selga. Olen Märti 2 aastat palun, et me läheks hobustega ratsustama ja ta vedas mind hoopis elevandi selga.



Istetooliks oli kahtlaselt kõikuv pink, millel oli nn turvavööks ainult lõtv nöör. Surusin enda küüned mõlemale poole tooli sisse ja startisin kiirete südamelöökidega. Nende kohmekuse pärast tuteradavad nad ühelt küljelt teisele, mis tekitas mulle mahakukkumise tunnet. Tagasi ma ennast enda häälitsustega ei hoidnud. Pilti tehes hõikas juht midagi, vandu tõstis londi üles ja kehahoiak muutus. Mina arvasin kohe, et nüüd tõuseb ta kahe tagajala peale. Hakkasin kohe otsima kohti, mis puuokstest ja kohtades kukkudes kinni haarata. Ühesõnaga hirm oli meeletult suur, aga samas kogemus jääb meelde eluksajaks ja vaevalt ma nii pea enam elevandiga sõidan. Ühel hetkel kukkus Märdil märkamatult plätu vandi seljast alla. Enne kui me seda märkasime peatus elevant vaikselt, pööras ringi ning võttis plätu maast üles ja ulatas selle oma juhile. Saime mõnuga naerda.



Kui  ringkäik oli tehtud, tegime veel viimaseid pilte, vaatasime üle suveniiri poe ja muuseumi ning jäime ülejäänud gruppi ootama. Tagasisõit autos oli vaikne, kuna enamik inimesi kukkus magama.
Õhtul otsustasime kiirelt käia veel linnapeal ja vaadata poode. Väiksed shopingud tehtud ja suund tagasi hotelli suunas. Säting magama, et hommikul puhanult surfima ja päevitama minna.