Tuesday, December 17, 2013

Man vs Wild ehk Bear Gryllsi hetk

Vaid sada aastat tagasi oli Borneo saar (suuruselt maailma kolmas) peaaegu tervenisti kaetud tiheda vihmametsaga. Praeguseks on inimtegevus saavutanud seda, mida oskame kõige paremini - 50% metsadest on maatasa tõmmatud ning suur osa rikkast mullakihist on kivisütt kaevandades üles songitud. Praegu laiuvad Balikpapani ümbruses džungli asemel puuvilja istandused, riisipõllud ja haigutavad kaevanduste kraatrid. 
Siiski leidus kunagi üks tark sultan, kes otsustas Balikpapani külje all asuva Sungai Waini nimelise metsa kaitse alla võtta (hetkel umbes 10.000ha suurune ala). Teiste hulgas elavad seal orangutanid, päikesekarud, ninaahvid, krokodillid ja teised. Antud vihmametsa tüüpi kutsutakse primary forest'iks ehk ala, mida inimtegevus pole mõjutanud üle saja aasta (metsa, kus Matsi ja Kärdiga matkasime nimetatakse seconday forest'iks ehk on inimeste poolt istutatud). 
Laupäeval otsustasime põgeneda linnakärast ning minna džunglisse müttama. Matkaseltskonda kuulusid lisaks mulle ja kaunile Madele veel kaks indoneeslasest sõpra - Herwin ja Brilliant (jah, see on ta nime õige kirjapilt). Brilliantil on big-ass auto ja sellega raiusime läbi kõigest, mis kohalik külatee meile ette viskas. Haned ja tibud jätsime siiski ellu. 
Kohale jõudes kulus veidi aega, et leida giid (teda oli tõesti vaja, sest vaid paar aastat tagasi läks Tšehhist pärit naine kaduma ning leiti nädal aega hiljem paarkümmend kilomeetrit kaugemalt eksinuna). Kohalik külamees käis teda rolleriga kutsumas ja juba peagi tõmbasime jalga kõrged kummikud ning asusimegi teele.


Ei hakka nüüd kogu matka lahti kirjutama, vaid kirjeldan põnevamaid tegelasi ja taimi keda tee peal kohtasime. Puud olid metsikult kõrged, jämedad ja vanad. Väga väike tunne oli. Isegi sipelgad olid seal Mega (tervitaks selle sõnaga onutütar Maarjat) suured. Lisaks sipelgatele liikusid maapinnal ringi toredalt hundirattaid viskavad kaanid - seisid oma ainsa jala otsas ja sirutasid keha nii kõrgele välja, kui ulatusid. Kui kuulsid meid tulemas, toetasid pea vastu maad ja viskasid keha üle enda ja siis jälle "jalg" maha ja pea üles. Madele ja Brilliantile nad väga ei istunud, sest hiljem leidsid nad need tegelased endal vastavalt kõhtu ja jalga imemast. Matkarajal nägime palju jälgi loomade tegevustest - küll olid metssead mõnuga püherdanud, teises kohas jälle päikesekarud mesilaspesasid puruks peksnud jne.




Umbes poolel tegime väikse puhkepeatuse vana mahajäetud maja juures. See kubises mõnuga nahkhiirtest ning sain paar korda kiljatada. Tagasiteel saime tunda õiget vihmametsa... hääle järgi kallas mõnuga, kuid samas meieni jõudis vaid väike osa vihmast. Tundus, nagu katus oleks pea kohal. Giid vabandas, et loomi eriti pole, aga oleme ausad... kui te Eestis metsas käite, kui tihti te ikka loomi näete? Kuid siiski siiski.. vaid kilomeeter oli veel minna, kui puude otsast kostis kõva raginat ja sahmimist - ahvid! Mina nägin ainult lehtede liikumist, aga Made nägi oranži seljaga tegelast (järelikult ilmselt ninaahvi). Vaid mõnisada meetrit hiljem hüütsid teised jällegi ahv-ahv... jällegi nägin vaid lehtede liikumist ning teised said spoti kirja. 
Lõpus otsustasin teistest mõnikümmend meetrit maha jääda, et paar lahedat pilti saada... "monkey-monkey" kostus jällegi eestpoolt. No muidugi.. jooksin platsi ja voilaa, kaks makaaki turnisid kohe meie lähedal. Check. Hiljem saime metsa ääres kirja veel ühe makaagi ja kaks punast vöödilist oravat ja võis päeva lugeda kordaläinuks.


Terve matk kujunes 7km pikkuseks ja oli kohati raskesti läbitav. Aega kulus 3h ja kõik olid rahul. Metsast välja pääsedes saime tunda vana head Bear Gryllsi momenti, kui ta jõuab tagasi tsivilisatsiooni. Hinnaks kujunes nelja peale 10€ ja kuigi midagi vapustavat ei näinud, tasub kohe kindlasti tagasi minna... palju jäi veel nägemata!
Ahjaa... Made kõht oli kaani poolt mõnusalt ära näritud ja Brillianti jalg veritses veel järgmised 10h. No problem, mister.

No comments:

Post a Comment