Kuulutame
hashruni hooaja avatuks.
Tuleb välja, et igal aastal toimub hashruni raames üks Special Run. Selleks tuleb osta 50,000 rph (3€) eest pilet,
mis tagab söögi-joogi, õnneloosi ja ürituse t-särgi. Kui tavaliselt on radade pikkuseks 5-10 km,
siis seekord oli 15 km.
Mulle (Made) väga meeldib joosta, aga eelistaksin 5-8 km radasid. Eestis olen kõige
rohkem viitsinud Raja pargis (mõnus koht) 11 km läbida. Siinse kuumuse ja
teedega lihtsalt tõmbab päris kiirelt rihmaks juba.
Igatahes otsustasin mina sellest üritusest osa võtta. Täitsa loll! Otsustasin, et hakkan ennast selleks treenima,
kuigi aega oli ainult 4 päeva. Käisin joogas, jooksmas ja jõusaalis. Päev
enne jooksu ehk teisipäeval hakkas minu pea mõtlema, et "Made, kuhu sa ennast
küll mätsisid". Ikkagi 15 km ja sellistel teedel, nagu siin, võrdub see
praktiliselt poolmaratoniga.
Käes oligi kolmapäev. Kehas oli sees suur ärevus ja võitlusvaim, nagu siis, kui
kergejõustikus võistlustel käisin. Loomulikult kaasnes sellega ka väike
iiveldus - kus ma selleta saaksin olla (: Päev möödus kiirelt ja üks hetk võetigi mind juba peale ja suund jooksma.
Partneriks oli mul Hollandist pärit vanem naisterahvas Anneke, kes võtab enda
mehega tihti sellistest üritustest osa.
Kohale jõudes vajusid meil suud natukene lahti. Mastaap oli ootamatult suur. Parasjagu käis veel lava
ehitamine, tehnika sättimine, suurte õlletünnide vedamine ja suur sagimine. Aeg
hakkas venima. 15 minutit oli stardini
ja need olid mu elu ühed pikimad 15 minutit. Üritusest osavõtjaid oli umbes 50. Pikka maad läbis umbes 20 inimest, kellest 3 olid naisterahvad. Enne
avapauku veel suur pildistamine ja minek.
Ligi 3 km jooksis rühm koos, siis hakkasid tekkima väiksemad seltskonnad. Juba
selleks ajaks oli seljataga ränk tee. Pmst ainult suured tõusud mureda liiva
peal ja kuumutava päikse käes. Tulid esimesed mudasemad kohad, kus suutsin veel enamvähem puhtaks jääda, siis
aga taaskord tõus tõusu järel. 6 km-l sisenesime metsa, kus me eksisime korra
ära. Seal olid päris koledad teed. Ma lihtsalt pidin astuma väikestesse mudahunnikutesse ja veeloikudesse, sest muidu edasi poleks pääsenud. Vaikselt karjusin
omaette ja vandusin, kuna ma ei tahtnud nendest läbi minna. Puhtusefriik, nagu ma olen, ei tahtnud ma enda uusi pükse mustaks teha ja rõve välja näha.
Jalad lirtsusid ja tossude küljes oli 2 lisakilo muda.
Kui olime läbinud 7,5 km, siis mõtlesin küll, et täitsa pekkis, samapalju veel.
Pmst olime ainult tõuse võtnud ja mudas libisenud, mille tõttu oli keha
juba päris läbi.
Mõnda aega jooksime hästi ilusal lagendikul, kus oli ainult
loodust näha. Olime kuhugi kõrgele jõudnud, kuna nägime kaugele ja vaade oli
super. Samal ajal hakkas päike vaikselt loojuma ja olime tunnikese juba
jooksnud. Seal eksisime teist korda. Hashrunidel peame maast leidma paberihunnikuid, mis näitavad
meile suunda, kuhu me minema peame. Tuul aga oli paberihunnikut natukene
liigutanud ja sellepärast eksisime ära. Kui olime õige kohe leidnud, siis jooksime pikka aega allamäge ning tasandikel. Loomulikult sai ka natukene mudas mütatud ja sitavett ületatud.
10 km-l oli esimene kontrollpunkt, kus meile anti kollane käevõru. Mees ütles, et 2 km pärast tuleb finiš. Olin jumala õnnelik ja
mõtlesin, et 2 km pole enam midagi. Jooksime, jooksime, jooksime ja ei mingit
lõppu. Olime jätkuvalt sügaval looduses ja tsivilisatsiooni polnud nähagi.
Tegelikult oli 3 km järgmisesse kontrollpunkti, kus saime punase käevõru ja öeldi, et 2 km lõpuni. Jaajahh! Koguaeg valetasid ): Lõpuks nägime maanteed, aga mida minu silmad
veel nägid - 90 kraadist ligadi-logadist tõusu. Siis panin küll hambad risti ja
lihtsalt rühkisin sealt üles, sest ma olin natukene kurja täis, kuna ma olin
niiiiiiiiii väsinud ja lõppu ei paistnud tulevat. Lõpuks üles jõudes tahtsid
jalad ja alaselg otsad anda. See oli ränk, mida mu keha tundis. Otsustasime
natukene kõndida. Meie üllatuseks nägime ürituse autot, kus anti meile
kingituseks t-särk ja thumbs-up naeratusega.
Kell oli juba kuus läbi ja väljas oli pime, mis raskendas paberihunnikute leidmist. Võtsime kasutusele enda taskulambid ja sörkisime edasi. Ja nagu välk
selgest taevast, kogesin mina enda esimest säärekrampi. Kunagi polnud niiiii hull olnud. Natukene kisasin ja krigistasin hambaid. Proovisime
igatepidi venitada, aga mul oli niiii valus. Siis juba suuremast kurjusest panin
jala venitus asendisse ja kannatasin ära. Hakkasin vaikselt edasi sörkima ja
tusatsesin omaette.
Lõpuks jõudsime kohale. Pidu käis täie hooga. Muusika mängis, inimesed sõid
ja mõned kohalikud jooksjad olid segi. Minu kurgust läks kohe alla ainult pudel
vett ja veel üks pudel vett.
Jalad tudisesid all, säär andis tunda ja alaselg valutas. Aga muidu oli
enesetunne hea, et ennast niimoodi ületasin ja ei andnud alla, kuigi vahel oli
küll sellinne tunne, et enam lihtsalt ei jõua ja kopp on ees. Kokku jooksin 17 km,
mis võttis aega 2 tundi 15 minutit
Koju jõudes ei kukkunudki magama, nagu arvasin. Keha oli väsinud, aga vaimus
leidus nõndapalju särtsu ja energiat, et öösel magasin vaid 2,5 tundi. Kuna keha oli
omadega täiesti läbi, ei sobinud lihtsalt ükski asend. Minu suureks üllatuseks ei olnud
järgmine päev jalad ja keha pakud, nagu eeldasin, et pärast sellist jooks oleks.
Mingid naljakad jalalihased, mida ma pole kunagi tundnud, andsid endast
natukene tunda. Õhtul tegin jooga ja 3,5 km jooksu igaks juhuks peale ja
endiselt oli kõik korras. Tänaseks ei ole need naljakad lihasedki valusad (:
Aga ma ei kavatse aasta otsa enam sellist distantsi joosta. Ei, ei, ei. Ma jään
lühemate peale - 5-8 km on minu maad
Vähemalt tegin selle läbi ja ületasin ennast. Selle üle olen uhke ja õnnelik (:
No comments:
Post a Comment