Ootame kirju ja joonistusi.

Siin on meie korrektne aadress, mida ümbrikule kirjutada (:

BALIKPAPAN BARU , SAN FRANSISCO BLOK FG5 GN
SAMARINDA NO.5
KotaBalikpapan, 76125
INDONESIA

Man vs Wild ehk Bear Gryllsi hetk

Vaid sada aastat tagasi oli Borneo saar (suuruselt maailma kolmas) peaaegu tervenisti kaetud tiheda vihmametsaga. Praeguseks on inimtegevus saavutanud seda, mida oskame kõige paremini - 50% metsadest on maatasa tõmmatud ning suur osa rikkast mullakihist on kivisütt kaevandades üles songitud. Praegu laiuvad Balikpapani ümbruses džungli asemel puuvilja istandused, riisipõllud ja haigutavad kaevanduste kraatrid. 

Siiski leidus kunagi üks tark sultan, kes otsustas Balikpapani külje all asuva Sungai Waini nimelise metsa kaitse alla võtta (hetkel umbes 10.000ha suurune ala). Teiste hulgas elavad seal orangutanid, päikesekarud, ninaahvid, krokodillid ja teised. Antud vihmametsa tüüpi kutsutakse primary forest'iks ehk ala, mida inimtegevus pole mõjutanud üle saja aasta (metsa, kus Matsi ja Kärdiga matkasime nimetatakse seconday forest'iks ehk on inimeste poolt istutatud). 

Laupäeval otsustasime põgeneda linnakärast ning minna džunglisse müttama. Matkaseltskonda kuulusid lisaks mulle ja kaunile Madele veel kaks indoneeslasest sõpra - Herwin ja Brilliant (jah, see on ta nime õige kirjapilt). Brilliantil on big-ass auto ja sellega raiusime läbi kõigest, mis kohalik külatee meile ette viskas. Haned ja tibud jätsime siiski ellu. 

Kohale jõudes kulus veidi aega, et leida giid (teda oli tõesti vaja, sest vaid paar aastat tagasi läks Tšehhist pärit naine kaduma ning leiti nädal aega hiljem paarkümmend kilomeetrit kaugemalt eksinuna). Kohalik külamees käis teda rolleriga kutsumas ja juba peagi tõmbasime jalga kõrged kummikud ning asusimegi teele.

Ei hakka nüüd kogu matka lahti kirjutama, vaid kirjeldan põnevamaid tegelasi ja taimi keda tee peal kohtasime. Puud olid metsikult kõrged, jämedad ja vanad. Väga väike tunne oli. Isegi sipelgad olid seal Mega (tervitaks selle sõnaga onutütar Maarjat) suured. Lisaks sipelgatele liikusid maapinnal ringi toredalt hundirattaid viskavad kaanid - seisid oma ainsa jala otsas ja sirutasid keha nii kõrgele välja, kui ulatusid. Kui kuulsid meid tulemas, toetasid pea vastu maad ja viskasid keha üle enda ja siis jälle "jalg" maha ja pea üles. Madele ja Brilliantile nad väga ei istunud, sest hiljem leidsid nad need tegelased endal vastavalt kõhtu ja jalga imemast. Matkarajal nägime palju jälgi loomade tegevustest - küll olid metssead mõnuga püherdanud, teises kohas jälle päikesekarud mesilaspesasid puruks peksnud jne.

Umbes poolel tegime väikse puhkepeatuse vana mahajäetud maja juures. See kubises mõnuga nahkhiirtest ning sain paar korda kiljatada. Tagasiteel saime tunda õiget vihmametsa... hääle järgi kallas mõnuga, kuid samas meieni jõudis vaid väike osa vihmast. Tundus, nagu katus oleks pea kohal. Giid vabandas, et loomi eriti pole, aga oleme ausad... kui te Eestis metsas käite, kui tihti te ikka loomi näete? Kuid siiski siiski.. vaid kilomeeter oli veel minna, kui puude otsast kostis kõva raginat ja sahmimist - ahvid! Mina nägin ainult lehtede liikumist, aga Made nägi oranži seljaga tegelast (järelikult ilmselt ninaahvi). Vaid mõnisada meetrit hiljem hüütsid teised jällegi ahv-ahv... jällegi nägin vaid lehtede liikumist ning teised said spoti kirja. 

Lõpus otsustasin teistest mõnikümmend meetrit maha jääda, et paar lahedat pilti saada... "monkey-monkey" kostus jällegi eestpoolt. No muidugi.. jooksin platsi ja voilaa, kaks makaaki turnisid kohe meie lähedal. Check. Hiljem saime metsa ääres kirja veel ühe makaagi ja kaks punast vöödilist oravat ja võis päeva lugeda kordaläinuks.

Terve matk kujunes 7km pikkuseks ja oli kohati raskesti läbitav. Aega kulus 3h ja kõik olid rahul. Metsast välja pääsedes saime tunda vana head Bear Gryllsi momenti, kui ta jõuab tagasi tsivilisatsiooni. Hinnaks kujunes nelja peale 10€ ja kuigi midagi vapustavat ei näinud, tasub kohe kindlasti tagasi minna... palju jäi veel nägemata!

Ahjaa... Made kõht oli kaani poolt mõnusalt ära näritud ja Brillianti jalg veritses veel järgmised 10h. No problem, mister.

Ma ei ole pikamaamees.

Kuulutame hashruni hooaja avatuks.  

Tuleb välja, et igal aastal toimub hashruni raames üks Special Run.  Selleks tuleb osta 50,000 rph (3€) eest pilet, mis tagab söögi-joogi, õnneloosi ja ürituse t-särgi.  Kui tavaliselt on radade pikkuseks 5-10 km, siis seekord oli 15 km. 

Mulle (Made) väga meeldib joosta, aga eelistaksin 5-8 km radasid. Eestis olen kõige rohkem viitsinud Raja pargis (mõnus koht) 11 km läbida. Siinse kuumuse ja teedega lihtsalt tõmbab päris kiirelt rihmaks juba. 

Igatahes otsustasin mina sellest üritusest osa võtta. Täitsa loll! Otsustasin, et hakkan ennast selleks treenima, kuigi aega oli ainult 4 päeva. Käisin joogas, jooksmas ja jõusaalis. Päev enne jooksu ehk teisipäeval hakkas minu pea mõtlema, et "Made, kuhu sa ennast küll mätsisid". Ikkagi 15 km ja sellistel teedel, nagu siin, võrdub see praktiliselt poolmaratoniga.

Käes oligi kolmapäev. Kehas oli sees suur ärevus ja võitlusvaim, nagu siis, kui kergejõustikus võistlustel käisin. Loomulikult kaasnes sellega ka väike iiveldus - kus ma selleta saaksin olla (: Päev möödus kiirelt ja üks hetk võetigi mind juba peale ja suund jooksma. Partneriks oli mul Hollandist pärit vanem naisterahvas Anneke, kes võtab enda mehega tihti sellistest üritustest osa. 

Kohale jõudes vajusid meil suud natukene lahti. Mastaap oli ootamatult suur. Parasjagu käis veel lava ehitamine, tehnika sättimine, suurte õlletünnide vedamine ja suur sagimine. Aeg hakkas venima. 15 minutit oli stardini ja need olid mu elu ühed pikimad 15 minutit.  Üritusest osavõtjaid oli umbes 50. Pikka maad läbis umbes 20 inimest, kellest 3 olid naisterahvad. Enne avapauku veel suur pildistamine ja minek. 

Ligi 3 km jooksis rühm koos, siis hakkasid tekkima väiksemad seltskonnad. Juba selleks ajaks oli seljataga ränk tee. Pmst ainult suured tõusud mureda liiva peal ja kuumutava päikse käes. Tulid esimesed mudasemad kohad, kus suutsin veel enamvähem puhtaks jääda, siis aga taaskord tõus tõusu järel. 6 km-l sisenesime metsa, kus me eksisime korra ära. Seal olid päris koledad teed. Ma lihtsalt pidin astuma väikestesse mudahunnikutesse ja veeloikudesse, sest muidu edasi poleks pääsenud. Vaikselt karjusin omaette ja vandusin, kuna ma ei tahtnud nendest läbi minna. Puhtusefriik, nagu ma olen, ei tahtnud ma enda uusi pükse mustaks teha ja rõve välja näha. Jalad lirtsusid ja tossude küljes oli 2 lisakilo muda. 

Kui olime läbinud 7,5 km, siis mõtlesin küll, et täitsa pekkis, samapalju veel. Pmst olime ainult tõuse võtnud ja mudas libisenud, mille tõttu oli keha juba päris läbi. 

Mõnda aega jooksime hästi ilusal lagendikul, kus oli ainult loodust näha. Olime kuhugi kõrgele jõudnud, kuna nägime kaugele ja vaade oli super. Samal ajal hakkas päike vaikselt loojuma ja olime tunnikese juba jooksnud. Seal eksisime teist korda. Hashrunidel peame maast leidma paberihunnikuid, mis näitavad meile suunda, kuhu me minema peame. Tuul aga oli paberihunnikut natukene liigutanud ja sellepärast eksisime ära. Kui olime õige kohe leidnud, siis jooksime pikka aega allamäge ning tasandikel. Loomulikult sai ka natukene mudas mütatud ja sitavett ületatud. 

10 km-l oli esimene kontrollpunkt, kus meile anti kollane käevõru. Mees ütles, et 2 km pärast tuleb finiš. Olin jumala õnnelik ja mõtlesin, et 2 km pole enam midagi. Jooksime, jooksime, jooksime ja ei mingit lõppu. Olime jätkuvalt sügaval looduses ja tsivilisatsiooni polnud nähagi. 

Tegelikult oli 3 km järgmisesse kontrollpunkti, kus saime punase käevõru ja öeldi, et 2 km lõpuni. Jaajahh! Koguaeg valetasid ):  Lõpuks nägime maanteed, aga mida minu silmad veel nägid - 90 kraadist ligadi-logadist tõusu. Siis panin küll hambad risti ja lihtsalt rühkisin sealt üles, sest ma olin natukene kurja täis, kuna ma olin niiiiiiiiii väsinud ja lõppu ei paistnud tulevat. Lõpuks üles jõudes tahtsid jalad ja alaselg otsad anda. See oli ränk, mida mu keha tundis. Otsustasime natukene kõndida. Meie üllatuseks nägime ürituse autot, kus anti meile kingituseks t-särk ja thumbs-up naeratusega. 

Kell oli juba kuus läbi ja väljas oli pime, mis raskendas paberihunnikute leidmist. Võtsime kasutusele enda taskulambid ja sörkisime edasi. Ja nagu välk selgest taevast, kogesin mina enda esimest säärekrampi. Kunagi polnud niiiii hull olnud. Natukene kisasin ja krigistasin hambaid. Proovisime igatepidi venitada, aga mul oli niiii valus. Siis juba suuremast kurjusest panin jala venitus asendisse ja kannatasin ära. Hakkasin vaikselt edasi sörkima ja tusatsesin omaette. 

Lõpuks jõudsime kohale. Pidu käis täie hooga. Muusika mängis, inimesed sõid ja mõned kohalikud jooksjad olid segi. Minu kurgust läks kohe alla ainult pudel vett ja veel üks pudel vett. 

Jalad tudisesid all, säär andis tunda ja alaselg valutas. Aga muidu oli enesetunne hea, et ennast niimoodi ületasin ja ei andnud alla, kuigi vahel oli küll sellinne tunne, et enam lihtsalt ei jõua ja kopp on ees. Kokku jooksin 17 km, mis võttis aega  2 tundi 15 minutit 

Koju jõudes ei kukkunudki magama, nagu arvasin. Keha oli väsinud, aga vaimus leidus nõndapalju särtsu ja energiat, et öösel magasin vaid 2,5 tundi. Kuna keha oli omadega täiesti läbi, ei sobinud lihtsalt ükski asend. Minu suureks üllatuseks ei olnud järgmine päev jalad ja keha pakud, nagu eeldasin, et pärast sellist jooks oleks. Mingid naljakad jalalihased, mida ma pole kunagi tundnud, andsid endast natukene tunda. Õhtul tegin jooga ja 3,5 km jooksu igaks juhuks peale ja endiselt oli kõik korras. Tänaseks ei ole need naljakad lihasedki valusad (: 

Aga ma ei kavatse aasta otsa enam sellist distantsi joosta. Ei, ei, ei. Ma jään lühemate peale - 5-8 km on minu maad  

Vähemalt tegin selle läbi ja ületasin ennast. Selle üle olen uhke ja õnnelik (:

Siuh-säuh

Vajutades siia, saate vaadata lühikest videot ühest mu lennust (37 sekundit pikk). Usun, korra ikka ütlete "ohoh", kui seda vaatate. Video all ka väike selgitus toimuvast.

Toredat vaatamist,

Märt

Tore liiklus

Indoneesias enamvähem puuduvad liikluseeskirjad. Nagu eelnevalt oleme öelnud, on selles kaoses siiski oma süsteem. Seni oleme liikluses tunnistajaks olnud vaid paarile kõksule. Made on näinud vaid kahte ja mina nendest ühte. Häda on selles, et meie oleme alati olnud üheks osaliseks. Täna sõitis meile üks neiu rolleriga tagant sisse. Peatusin, et jalakäijad üle tee lasta ja kõmm. Numbrimärk oli kõver ja Made tusane :). Vaid kuu aega tagasi sõideti Mari-Liisi juhitud rollule sisse ja löögi võttis enda kanda pisike Made.

Aga mulle meeldib ikka.

Poolteist tiiru ümber maakera ja mõned õlled

Tervist jälle Balikpapanist!

Mõned päevad tagasi jõudsin Madriidist "koju" ja vaikselt olen ajavahega taas ära harjunud. Keha on korralikult väntsutada saanud.

Kui lüüa kokku linnade vahelised distantsid, siis umbes 30 päevaga tegin maakerale peale ligi poolteist tiiru (59 000km). Selle aja sees sai nautida Balikpapani kuumust, Eesti erakordselt sooja sügist (+5 kraadi näis olevat külm vaid minule ja Madele), jällegi Balikpapani lõõskavat päikest, Amsterdami jahedust, Madriidi lumesadu ja jällegi Balikpapani palavust. Ütleme nii, et kondid valutavad praegu. Saan nüüd aru, miks mu vanaemad süüdistavad liigeste valus ilma.

Siiski pole halba heata, sest kõik need sõidud olid omamoodi mõnusad. Eesti otsast sai räägitud juba varem ning selle jätame praegu vahele. Seega suundume nüüd Amsterdami. Algselt pidin ma Schipholi lennujaamas vaid ümber istuma Madriidi lennule, kuid päev varem otsustasin mõned tunnid ka Hollandis mõnuleda. Äriklassi piletid õnnestus põhimõtteliselt tasuta vahetada hilisema lennu tavapiletite vastu. Mitte kõige meeldivam polnud see, et mu kõige soojem riideese oli õhuke pusa, aga välistemperatuur oli nullilähedane. Pärast mõningast külmetamist, mitut õllet ja meeldivat jällenägemist Luuki ja Virgiliga, tuli õhtusel lennul eriti magus uni ja Hispaanias maandumist ei mäletanudki.

Madriid ei olnud eriti soojem. Teisel päeval õnnestus isegi lumesadu näha, mida see talvel meie silmad ilmselt enam ei tunnista (eile vanematega Skype'ides nägime jällegi lumesadu, kuid see vist ei lähe arvesse). Kuna koguaeg oli külm olla, siis enamuse ajast veetsin hotelli voodis teki all olles. Väga mmmõnus oli! Vahepeal tuli siiski end sealt välja ajada, lennusimulaatoris mootoririkkeid ja muud harjutada ning siis sai jälle teki alla suunduda. Tänu toateenindusele ei pidanud ma isegi söömiseks toast väljuma (PS: olen juba mööda Madriidi varem kolanud).

Viimasel õhtul võtsin siiski kätte ja käisin ka õues jalutamas. Väga kavala mehena ostsin endale jope, millega järgmine hommik oli hea mõnus soss, aga nüüd seisab kasutult üleval kapis ja on lihtsalt lisakilodeks, kui kunagi siit tagasi tuleme. Kohvrid said täis topitud ka head ja paremat - 3 kilo sööki ja 4 liitrit alkoholi. Isegi jõulukalender mahtus ära. Oleme jõulude tulekuks valmis! Natuke teist masti mees oli kohalik kapten, kellega koos simulaatoris harjutasime - tema kohvrid kaalusid kokku 80 kilo, millest enamik oli söödavat kraami täis. Arvestades, et lendudele võis maksimaalselt kaasa võtta 40 kilo tavaari, oli ta veidike ülekaalus. See olukord lahenes siiski kenasti, kuid sama ei saa öelda tema kohvris purunenud veinipudeli olukorra kohta.

Nagu eelnevalt mainitud, olen nüüd Balikpapanis tagasi. Kuna Abu Dhabis oli lennukil tehniline peatus, nautisin lennujaamas äriklassi salongis 30 minutit tasuta massaaži ja elu oli jälle lill.

Praegu sajab väljas vaikselt vihma ja kui see järgi jääb, liigume bowling'ut mängima. You are going down, Made!