Ots on lahti tehtud

Nonii, kallid lugejad. On teil kõrini vihmasest Eestist? Aitab kahekraadisest temperatuurist? Kopp on ees Edgar Savisaarest? Aga tõmmake sealt korraks uttu ja tulge meile Balikpapani külla! Mats ja Kärt-Katrin tegid juba otsa lahti. Ostsime külaliste jaoks ka eriti eksklusiivse kummimadratsi ja Made meisterdaks teile kohalikult turult ostetud kala! Mida veel tahta?

Mats ja Kärt jõudsid Balikpapani 16.11, olles eelnevalt külastanud Jakarta külje all asuvat paradiisisaart ning käisid ära Yogjakarta lähedal paiknevas Borobuduri templis. Oma esimesed külalised võtsime vastu lennujaamast ning hüppasime renditud angkotisse (kohalik ühistranspordi buss).

Asusime teele 50km kaugusel asuvasse orangutanide ja päikesekarude rehabilitatsiooni keskusesse. Selgus, et olime esimesed eestlased, kes selle kümneaastase eksisteerimise ajal seal käinud olid.  Mõnulesime džungli keskel asuvas ülimalt meeldivas majas, jõime teed puulatvade kohal asuval rõdul ning nautisime kohalikke hõrgutisi.

Kui olime toimuvat mõnda aega nautinud, istus lauda meie giid ning tutvustas meile tegevuste ajakava. Alustuseks suundusime puid istutama, mis tulevikus saavad kandma meie nimesilte. Kõik peale Matsi istutasid puuviljapuu, tema aga kvaliteetpuidu puu. Edasi suundusime rehabilitatsiooni peamajja, kus tutvustati koha ajalugu ning eesmärke. Kõva vihma tõttu (olime siiski vihmametsas) jäi vaatetorn kahjuks külastamata.

Ilma trotsides suundusime päikesekarusid külastama. Parajasti oli käimas toitmisaeg, kus panime ka ise käe külge. Saime kärust võtta hunnikuteviisi arbuusiviile ning peitsime neid karude aedikus erinevatesse kohtadesse, et neile otsimisrõõmu pakkuda. Hiljem jälgisime, kuidas tegelased jälle aedikusse lasti ning toitu mõnuga nosisid. Enamik päikesekarusid on päästetud kohalike käest, kellele nad inimtegevuse tõttu ette on jäänud. Lisaks on see liik ohus, kuna hiina rahvameditsiini järgi on nende sapipõiel uskumatud raviomadused... nagu ka orangutanide ajul... Eriti tore karuke oli kolmekäpaline rõõmsameelne tegelane.

Esimese päeva lõpetuseks käisime hämariku ajal kohaliku kaluripaadiga mööda jõge põristamas. Selles piirkonnas elavad mitmed ninaahvide perekonnad ning meil läks õnneks ning nägime paarikümmet neist. Tegelased tšillisid rõõmsalt puu otsas ning mõned kargasid ka maapinnale, et meid palmilehtede ragistamisega hirmutada. Võib-olla olid nad hoopis huvitatud Made ja Kärdiga paaritumisest...

Õhtu veetsime oma mõnusas džunglimajas, sõime meeldivat õhtusööki värskes õhus ja nautisime toredat seltskonda. Öö oli täis metsikut džunglikisa... Uni oli aga magus-magus...

Hommik saabus liiga kähku. Ajasime end kell kuus üles (samas polnud me nädal aega nõnda kaua magada veel saanudki), et varakult toimetama asuda... aga vihmamets oli oma nime vääriline. Kallas korralikult ning ajakava nihkus paar tundi edasi. Pea esimest korda tundsime Indoneesias jahedust ja värsket õhku.

Lõpuks otsustasime, et me pole suhkrust tehtud ning läksime orangutange vaatama. Keskuses elab kokku üle 200 orangutani, kes kõik on jällegi päästetud kohalike käest, kes neid mustal turul müüvad või kes neid väiksena koduloomana hoiavad, suuremana aga hülgavad. Keskuse eesmärk on neid harjutada loodusega, et nad kunagi tagasi vihmametsa jälle lasta. Saabusime toitmisajaks orangutanide juurde ning vaatasime, kuidas nad toore jõuga kookospähkleid puruks kiskusid ning nende sisu nautisid. Nägime nii 90 kilost alfaisast, pisikesi ahvibeebisid ning teisi tegelasi.

Päeva lõpetuseks nautisime veel meeldivat paarikilomeetrist matkarada ja 45 meetri kõrgust vaatetorni. Nautsime veel viimaseid hetki oma majas ning suundusime angkotiga taas kodupoole.

Balikpapanis meil nõnda palju teha polnud, kuid see-eest sai rolleritega koos maha sõidetud umbes 100 km. Muuhulgas käisime vaatamas mudahüpikuid, tähtsat monumenti, kohalikke turge ja meie rande. Nautisime mõnusaid maitseid ning katsetasime puuviljadega. Lisaks tähistasime Made sünnipäeva ja pugisime kooki.

Igatahes oli ülimalt tore ja naeratus oli näol. Seega vabanege ka teie külmadest ilmadest ja Edgar Savisaarest ning tooge meile rõõmu ja musta leiba! Kohtumiseni siin!

Ajavahe ja teretulemast koju

Nagu Made postitusest selgus, oleme nüüd tagasi Balikpapanis. Vetsu ees ootas meid ees vana hea surnud prussakas ja oli isegi natuke tore tagasi olla. Minu lend oli tiba rahulikum... Abu Dhabis äriklassi salongi massažitoolis pikutades tundsin süümekaid ja mõtisklesin, kus pisike Made olla võib. Kuid siiski 30 tunnine matk võttis ka minul tossu täitsa välja. Ei taha mõeldagi, et juba kümne päeva pärast pean võtma ette reisi Madriidi, et simulaatoris end proovile panna.

Seekord on meid ajavahe korralikult maha niitnud. Made on senistel öödel ärganud kell 2:00, 4:00 ja 1:30... mul on läinud tiba paremini - vastavalt siis 4:00, 2:00 ja 5:15. Tore on - ärkad üles, vahid lakke, kuulad moslemeid laulmas ning käid all korrusel vorsti söömas ja South Parki vaatamas. Ei ole hullu... usun, et kümne päeva pärast on keha sellega ära harjunud ning siis saan teda taaskord Madriidis piinama hakata. Nädal aega seal ja siis jälle uue hooga jälle Indoneesia aega nautima. Hurraa!

:(

Täna oli natuke teistsugune tööpäev... üks väga halb päev. Pikalt sellest rääkida ei taha. Kokkuvõttes - lennu ajal saime teate, et ühel reisijal on väga halb olla. Mõni hetk hiljem otsustasime lennujaama tagasi pöörduda, kuulutasime välja hädaolukorra, panime gaasid põhja ja meid lasti eelisjärjekorras maanduma. Kiirabi ootas meid parkimiskohas ning andsime õrna pulsiga noore neiu neile üle. Kahjuks lahkus see 25 aastane tüdruk kiirabiautos teise ilma...

Kui käed lõpuks värisemise järgi jätsid ja lennuk tangitud sai, võtsime suuna kodulinna poole. Meiega reisinud instruktor ütles, et see on tal juba teine kord ühe nädala jooksul... Äkki siiski on Made lennuhirmul mingi iva sees.

Puhkuselt puhkusele tagasi.

Tere ! Oleme tagasi Indoneesias ja taastume lendudest.

Eestis oli bueno. Külm ilm oli vahelduseks kosutav ja loomulikult oli meil hea meel näha perekondasid ja sõpru.

Pean tõdema, et lendamine pole endiselt minu teema. Kui algselt oli hirmuks ainult lendamine, siis sellele lisandusid lennujaamad.

Helsingi ja Singapuri lennujaamad olid arusaadavad ja kõik Ok. Singapuri maandusin 11ndal novembril kell viis õhtul (nende aja järgi). Seljataga oli 12 tundi lendu ja väsimus. Järgnes suund Jakartasse - kus algas minu madalpunkt ja trauma. Jakartas maandusin kell 21 õhtul (nende aja järgi), lend Balikpapani oli kell 5 hommikul. Seega tuli mul oodata 7 tundi. Jeiii.

Pidin ennast transportima terminal 1. Seega hakkasin otsima kollast bussi, mis sõidab terminalide vahel. Tund aega vales kohas seistes ja juba kohalike meeste poolt närvi aetud, leidsin õige koha üles. Kell oli 22 läbi ja tahtsin lennujaama sisenda, et seal oodata check-in aega.

Kõndisin turvakontrolli juurde ja seal teatati, et lennujaama sisse ma ei saa, et alles kell kolm lastakse sisse. Olin päris segaduses ja jahmunud. Kõndisin turvakontrollist eemale ja hakkasin mõtlema, et kus ma 5 tundi ootan. Olin megaväsinud. Viimasest toidukorrast oli möödas 6 tundi ja kurk kuivas. Süüa / juua kuskilt ei saanud, kuna toidukohad olid kinni ja kraanivesi ei ole kõlblik.

Ringi vaadates otsisin kohta, kuhu maha istuda. Nägin silte, mis viitasid teisele korrusele, kus asub shopping area ja kohvikud. Vudisin ruttu sinna ja mida ma näen - kõik poed ja kohvikud suletud. Olin päris kurb, kuna ei teadnud mida edasi teha. Istusin korraks maha ja proovisin internetti saada- ei õnnestunud. Üks hetk kuulsin imelikku krõbistamist ja teine hetk jooksis SUUR ROTT seal ringi. Võrdluseks paneksin kodujänese. Rõve.

Sain peavarju 15 minutiks, siis suunati mind tagasi välja. Jäin trepi peale istuma, sest mujale ei olnud minna. Silmad vajusid koguaeg kinni, veepuudus oli suur ja kõht korises. Õnneks olid vanemad kaasa andnud lagritsa komme, mida enda turgutamiseks näksisin, kuigi need väga ei aitanud.

Ühel hetkel hakkasid kohalikud sinna samma magama tulema. Laotasid ajalehe / rätiku maha, kingad jalast ja pea alla padjaks. Ma vaevu tahtsin seal istuda, sest väiksed putukad kõndisid ringi ja see oli ikkagi kivist põrand. Lõpuks olin nagu kohalik, sest ma ei suutnud enam istuda ja olla.

Laotasin enda salli laiali ja heitsin pikali, padjaks kõva kohver. Pole ennast elusees nii madalalt ja mustana tundnud. Vahel tundsin, et olen heidik ja kodutu, kes peab muretsema, kus / kuidas enda õhtu üleelada. Peale nutmise ja olles negatiivsete tunnetega ülekallatud, pidin leidma viise, kuidas ennast 5 tundi üleval hoida. Arvuti aitas 2,5 tundi, siis lihtsalt võitlesin ülevalolemisega.

Kell kolm sain lennujaama. Kohalikud loomulikult said head jõllitamismaterjali. Proovisin hoida madalat profiili ja olla kuskil seina ääres, kuna tundsin ennast suhteliselt räpasena, lisaks silmad olid väsimusest ja nutmisest punased ja paistes.

Pilet kätte saadud, asusin väravat otsima. Pea enam suurt midagi ei jaganud. Tihtipeale unustasin ära, kus ma olen ja kuhu ma suundun. Lennuki väljumiseni oli veel 3 tundi. Üks hetk vaatasin, et minu lendu pole ühelgi telekal, mis näitavad lendude informatsiooni. Kõndisin tuimalt värav 6 suunas ja küsisin, et kas siit väljub lend Balikpapani. Olin õiges kohas.

Kuna ma olin pileti ammu ostnud, oli mul eticket välja prinditud. Üllatus üllatus. Minu eticketi ja lennujaama pilet ei klappinud. Aeg ja lennunumbrid oli täiesti erinevad. Lennukile sain kell 5.30, 12ndal kuupäeval. Olles 19 tundi üleval olnud, söömata ja veepuuduses, siis lennukis istudes ei reageerinud keha enam mu soovidele. Istusin tuimalt terve lend (2tundi) ühes asendis, vaadates ühte punkti. Maandudes võtsin kuskilt kokku viimased väiksed energiavarud ja tuigerdasin turvakontrollist läbi ja lennujaamast välja. Taksosõitu majja ei mäleta, ega seda, et olin kohvrist šokolaadid külmkappi pannud ja magamistuppa magama läinud. Magasin 16 tundi. Ärgates olin Jakarta lennujaamas toimunu tõttu endiselt negatiivsete mõtete ja halva enesetundega.

Järgmine päev oli täis diivanil pikutamist ja öösel 11 tundi und.

Vot selline lugu Lendamisest ja reisimisest on minul hetkel villand ja lennukeid / lennujaamasid ei kannata silmaotsaski.

Märt ka ilusti kohal ja enda teekonnast kirjutab peatselt. (: