Tervist, alustuseks harjumuspärane vabandus, et me midagi kirjutanud pole. Nüüd, kus see on kaelast ära, asume muu juttu kallale. Olen jäänud siia Balikpapani üksi, kuid juba paari päeva pärast asun Eesti poole teele. Tüdrukud on mul pesast välja lennanud - Madeke läks läbi Jakarta, Singapuri ja Helsingi Eesisse ja Mari-Liis põrutas Madriidi simulaatori sesioonile. Siin ma nüüd siis olen... pean ISE süüa tegema ja ise nõud ära pesema. Peaksin ka ise koristama, aga see on nagu soiku jäänud... Suva see koristamine, räägin teile parem oma eilsest juhtumisest.
Alustuseks mainiks, et kimasin rolleril eile maha 65km + reisijana veel 7. Oma igapäevaasju toimetades sain kutse varasemates postitustes mainitud hash-run'ile. Esmaspäeviti on pikem distants - meeste hash ja umbes 10km jooksu väga raskel maastikul. Mõtlesin, et küll saan hakkama ja kui ei jõua, siis kõnnin. Seoses muude tegevustega jäin aga vähe hiljaks. Kuna ma õiget algusaega ei tea, jäin hiljaks kas 10 või 25 minutit. Igatahes teised oli juba teel.
Platsi jõudes võtsin kiirelt jälje üles ning silkasin nagu noor hirv üle põldude ja tühermaa, läbi metsade ja võsade, kargasin üle ümber kukkunud puudest ning looklevatest jõgedest ning tuiskasin läbi külade, kus üks mees rahulikult end paljalt pesi. Seega kõik oli fun fun fun ja olin veendunud, et küll ma peagi viimastele järgi jõuan. Jooks kestis ja kestis ning tsivilisatsiooni nägin tunnikese jooksul umbes viieks minutiks.
Pidevalt mõlkus mõttes, et kui pimedaks läheb, võib keeruliseks minna. Paberitükkidest moodustatud jälgede ajamine oli sellel maastikul juba niigi keeruline. Juba kaikus üle väljade moslemite ehaeelne palvus. Endamisi mõtlesin, et kuniks pea kohal paarutavad pääsukesed on kõik veel okei. Nahkhiired lendavad platsi ning peletavad linnud ära tavaliselt kümme minutit enne öö saabumist.
Järjekordsel tsivilisatsiooni ja kõnnumaa piiril peatusin ma hetkeks ja mõtlesin endamisi "Märt, kas on ikka hea idee edasi minna?". Kauguses polnud ikka veel paista ühtegi teist jooksjat, oli juba tõesti hämar ja ekvaatoril saabub öö vaid mõne hetkega. Kuid pääsukesed andsid indu juurde. Nii või naa ma ei teadnud, kus ma asun. Leidsin taas jälje, kui ühe raskem ja raskem oli järgmist paberinutsakut leida. Liikusin nagu jäljekoer sinna ja tänna. Lootsin väga, et finiš on lähedal. Kuid ei midagi... kargasin veel üle jõe, pääsukesed tõmbasid uttu ja tuled pandi kustu.
Olin keset totaalset ei-kuskil-maad ja paberit nägin veel vaid meetri kauguselt. Viimane tutsak viis mind välja suuremale kruusateele, kuid edasi ma midagi enam ei eraldanud. Kas vasakule või paremale? Kaugel vasakul paistsid linnatuled, paremal aga kolm kohalikku ja auto. Silkasin ikka inimeste juurde ning saingi küüti. Kaks kilomeetrit sõitu vanas autologus ning raadiost mõnus kohalik muusika tagataustaks. Mind visati ilusti suurema tee juurde ära, kus ööpimeduses sõitis sadu autosid. Öeldi, et "okay, mister. okay" ja jäeti mind sinna.
Kus ma nüüd olen? Ainuke nimi mida alguspunkti kohta mäletasin oli Nirwana... loodetavasti ütleb see midagi ka kohalikele. Silkasin rõõmsalt ühe kohaliku juurest teise juurde ja kõik viisakalt suunasid mind. Kuniks ma jõudsin järjekordse perekonna juurde, kes said hea kõhutäie naerda, kui ütlesin, et jooksen Nirwana suunas. "7km, mister!"... lahe... "you need ride, mister?" ...ja juba ma olingi rolleri seljas ning sinkavonkatasime autode vahel. 7km oli üpris täpselt öeldud... kohalik sai 20 000 kohalikku raha jootrahaks (1,3€) ja kõik olid rahul. Eriti rahul oli muidugi see punt inimesi, kes mind finišis pimeduse katte all ootasid. Oh seda rõõmu ja naeru. "Ha-ha, white man got lost".
Haarasin preemiate hulgast pudelit õllet, hüppasin rollu selga ja kimasin koju. Õlle sees, pesus käidud ja nägu naerul. Kui midagi ei toimu, peab ise toimumist otsima minema. Kuradi pääsukesed....
No comments:
Post a Comment