Sunday, October 27, 2013

Puhkus



Blogi puhkab kuni 11 novembrini. Siis oleme Indoneesia pinnal tagasi ja alustame kirjutamisega uue hooga.
Hetkel puhkame Eestis lendamisest ja housewife olemisest vaimu (:

Thursday, October 24, 2013

Jee, beibi, jee!

Kolme tunni ja 18 minuti pärast asun kodumaa poole teele! Juba tunnen koduse küüslauguse seaprae mekki oma suus... ja külm-külm Alexander...

Monday, October 21, 2013

Märt says: "Märt, kas on ikka hea idee edasi minna?"

Tervist, alustuseks harjumuspärane vabandus, et me midagi kirjutanud pole. Nüüd, kus see on kaelast ära, asume muu juttu kallale. Olen jäänud siia Balikpapani üksi, kuid juba paari päeva pärast asun Eesti poole teele. Tüdrukud on mul pesast välja lennanud - Madeke läks läbi Jakarta, Singapuri ja Helsingi Eesisse ja Mari-Liis põrutas Madriidi simulaatori sesioonile. Siin ma nüüd siis olen... pean ISE süüa tegema ja ise nõud ära pesema. Peaksin ka ise koristama, aga see on nagu soiku jäänud... Suva see koristamine, räägin teile parem oma eilsest juhtumisest.

Alustuseks mainiks, et kimasin rolleril eile maha 65km + reisijana veel 7. Oma igapäevaasju toimetades sain kutse varasemates postitustes mainitud hash-run'ile. Esmaspäeviti on pikem distants - meeste hash ja umbes 10km jooksu väga raskel maastikul. Mõtlesin, et küll saan hakkama ja kui ei jõua, siis kõnnin. Seoses muude tegevustega jäin aga vähe hiljaks. Kuna ma õiget algusaega ei tea, jäin hiljaks kas 10 või 25 minutit. Igatahes teised oli juba teel.
Platsi jõudes võtsin kiirelt jälje üles ning silkasin nagu noor hirv üle põldude ja tühermaa, läbi metsade ja võsade, kargasin üle ümber kukkunud puudest ning looklevatest jõgedest ning tuiskasin läbi külade, kus üks mees rahulikult end paljalt pesi. Seega kõik oli fun fun fun ja olin veendunud, et küll ma peagi viimastele järgi jõuan. Jooks kestis ja kestis ning tsivilisatsiooni nägin tunnikese jooksul umbes viieks minutiks.
Pidevalt mõlkus mõttes, et kui pimedaks läheb, võib keeruliseks minna. Paberitükkidest moodustatud jälgede ajamine oli sellel maastikul juba niigi keeruline. Juba kaikus üle väljade moslemite ehaeelne palvus. Endamisi mõtlesin, et kuniks pea kohal paarutavad pääsukesed on kõik veel okei. Nahkhiired lendavad platsi ning peletavad linnud ära tavaliselt kümme minutit enne öö saabumist.
Järjekordsel tsivilisatsiooni ja kõnnumaa piiril peatusin ma hetkeks ja mõtlesin endamisi "Märt, kas on ikka hea idee edasi minna?". Kauguses polnud ikka veel paista ühtegi teist jooksjat, oli juba tõesti hämar ja ekvaatoril saabub öö vaid mõne hetkega. Kuid pääsukesed andsid indu juurde. Nii või naa ma ei teadnud, kus ma asun. Leidsin taas jälje, kui ühe raskem ja raskem oli järgmist paberinutsakut leida. Liikusin nagu jäljekoer sinna ja tänna. Lootsin väga, et finiš on lähedal. Kuid ei midagi... kargasin veel üle jõe, pääsukesed tõmbasid uttu ja tuled pandi kustu.
Olin keset totaalset ei-kuskil-maad ja paberit nägin veel vaid meetri kauguselt. Viimane tutsak viis mind välja suuremale kruusateele, kuid edasi ma midagi enam ei eraldanud. Kas vasakule või paremale? Kaugel vasakul paistsid linnatuled, paremal aga kolm kohalikku ja auto. Silkasin ikka inimeste juurde ning saingi küüti. Kaks kilomeetrit sõitu vanas autologus ning raadiost mõnus kohalik muusika tagataustaks. Mind visati ilusti suurema tee juurde ära, kus ööpimeduses sõitis sadu autosid. Öeldi, et "okay, mister. okay" ja jäeti mind sinna.
Kus ma nüüd olen? Ainuke nimi mida alguspunkti kohta mäletasin oli Nirwana... loodetavasti ütleb see midagi ka kohalikele. Silkasin rõõmsalt ühe kohaliku juurest teise juurde ja kõik viisakalt suunasid mind. Kuniks ma jõudsin järjekordse perekonna juurde, kes said hea kõhutäie naerda, kui ütlesin, et jooksen Nirwana suunas. "7km, mister!"... lahe... "you need ride, mister?" ...ja juba ma olingi rolleri seljas ning sinkavonkatasime autode vahel. 7km oli üpris täpselt öeldud... kohalik sai 20 000 kohalikku raha jootrahaks (1,3€) ja kõik olid rahul. Eriti rahul oli muidugi see punt inimesi, kes mind finišis pimeduse katte all ootasid. Oh seda rõõmu ja naeru. "Ha-ha, white man got lost".
Haarasin preemiate hulgast pudelit õllet, hüppasin rollu selga ja kimasin koju. Õlle sees, pesus käidud ja nägu naerul. Kui midagi ei toimu, peab ise toimumist otsima minema. Kuradi pääsukesed....

Friday, October 4, 2013

Elukaaslased

Homme jõuab Mari-Liis puhkuselt tagasi ning siis elan taas kahe neiuga. Kahe naise pidaja! Moslemiriigis on see täitsa okei... olgu kas või viis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin Teile kirjutada, kes siin majas lisaks meile, eestlastele, veel elab.
Kui me siia majja Madega kolisime, kappas iga hommik mööda põrandat ringi mõni 3-4 sentimeetrine prussakas. Siinkohal lubage mul täpsustada, et väidetavalt ei tohi prussakat jalaga puruks litsuda, kuna siis paiskab ta oma munad kehast välja. Alguses ei osanud ma muud targemat teha, kui võtsin poisid kühvli peale ning heitsin suure kaarega kodust eemale. Polnud siis ime, et järgmine hommik mõni tegelane jälle vetsu põrandal pikutas.
Meie majja pääsemine pole just väga keeruline arvestades kohalikku ehituskunsti – ukse ja piida vahel on enamjaolt paar sentimeetrit vaba ruumi ehk kõik on külla teretulnud... Igatahes otsisin prussakateemal uue lahenduse ning lõin neile vangla. Ühel hetkel oli kokku kogutud kolm tegelast ning sulgesin nad taldrikuga plekkanumasse.
Olukord paranes vaid sellevõrra, et üks poisu pistis teised nahka. Selline lähenemine polnud just kõige hügieenilisem ning sõbralikum. Seega võtsin kasutusele Made meetodi ning lasin ta koos teiste klemmide jäsemetega vetsupotist alla. Praeguseks on kõik uksevahed mürki täis pritsitud ja külalisi käib nüüd vähem.
Nagu võib-olla videost juba nägite, on meil majal ka pisike tagaaed. Kümne ruutmeetri suurune murulapp on paksult täis rohutirtse, kellest nii mõnigi on kasvanud priskeks mõne sentimeetri suuruseks suutäieks. Meie neist küll huvitatud pole, aga kohalikud konnad ei ütleks ära. Kätte nad neid ilmselt ei saaks, kuna rohutirtsud on varustatud suurte tiibadega ning lendavad kohmakalt ringi.
Pisike tagaaed on putukate paradiis. Esimesel koristuspäeval kõrvaldasin harjaga umbkaudselt 30 suurt ämblikuvõrku. Lõpuks rippus varre otsas oma niidiga mitu tusast tegelast... Arvasin, et sellega on probleem lahendatud, kuid nende jaoks pole mingi raskus kududa ühe ööpäevaga uus võrkkiik, kus hea mõnus pikutada ja sääski närida. Seega tuleb ikka ja jälle hari kätte haarata ning neid likvideerida. Made meetod toimib jällegi kõige paremini – pihustas mitu nurka mürki täis ja sealt on nad nüüd eemale hoidnud.
Ämblikest rääkides tuleks ära mainida ka üks vähe kopsakam tegelane. Made avastas ta vetsus poti peale istudes, kui märkas pisikest tarantlit ukse juures tšillimast ning kurtis hiljem mulle, et Hagridi sõber on tualetis... Hops kühvli peale ja suure kaarega naabrite aeda.  
Lisaks suurematele tegelastele on pidevalt kuskil pinisemas sääsed... nad on tüütud, kuid vähemalt väidetavalt Borneo omad eriti malaariat ei kanna. Made just kratsis ilmselt sääsepunni. Mul ka üks sügeleb... Sipelgaid sibab ka siin ja seal, aga nemad meid ei sega ja meie neid ei puutu. Aga see ongi troopika ning elu kihab.  
Seda teksti lugedes jääb Teile ilmselt mulje, et elame putukauputuses. Tegelikult on üldjoontes meil kõik väga puhas. Siit tulevad mängu meie koduhaldjad – gekod. Õhtul telku ees on tore vaadata, kuidas nad naks ja naks õhust sääski haaravad. Suur aitäh Teile! Kui neil aga igav on, laksutavad nad kõva häälega oma eriskummalist heli. Seda on väga kõvasti kuulda ja vahepeal tuleb nendega pahandada ning siis jäävad kuss.
Palju neid meiega elab on keeruline öelda, kuna nad käivad uste vahelt sisse-välja. Püsielanikena tuleks välja tuua üks gekolaps (nimega Kiki), kes elab külmiku all ning tema ema, kes teda köögis pidevalt saadab. Veel üks suurem tegelane lagistab teleri juures ning teine söögilaua läheduses. Eks neid silkab ringi mitmes kohas ja meie elukvaliteeti parandavad küll. Toredad seltsilised ja abiks ka.


Sellised ongi meie elukaaslased ja vot sellised ongi lood siinpool sood. Jällekuulmiseni!