Nagu aktiivsed näoraamatuhuvilised lugejad
ilmselt juba teavad, olen oma kärbitud tiivad tagasi kasvatanud ning pürgin
taaskord kõrgustesse. Uus lennuk CRJ-1000 on kenasti taltsutatud ning teine ei
perutanudki eriti. Taltsas suksu!
Rooli istusin esmakordselt 13ndal ja
reedel (tuli kolm korda üle vasaku õla sülitada) ning suundusime mõnesaja
kilomeetri kaugusele Banjarmasini. Oma esimese maandumise sain kirja tagasiteel
kodusadamas Balikpapan. Kui rattad said pehmelt maha, uuris instruktor, kas
tegu oli mu esimese maandumisega sellel lennukil ning noogutuse peale viskas
käpa üles ja nõudis: „give me five!“.
Praeguseks olen kirja saanud veel linnad
nimega Berau, Tarakan (Borneol), Yogjakarta (Jawa), Makassar ja Manado
(Sulawesil). Praegu postitan teksti neist viimases, kus peatume kaheks ööks.
Meie ümber kõrguvad umbes kilomeetri kõrgused vulkaanid ning läheduses
paiknevad paradiisisaared. Pole paha!
Sihtpunktid on huvitavad, loodus on
tohutult kaunis, rajad on kitsad, lühikesed ja mügarlikud, lennujuhtide jutt on
arusaamatu, kanad on kargoruumis, süüa on palju, äikesepilved on kõikjal,
kaastöötajad on sõbralikud ja piloodi elukutse on lagi. Mina olen rahul.
Peab ka selle ära tooma, et tööjõud on
siin väga odav. Nagu vana hea eesti mõistatus koera kohta ütleb: „neli teevad
aset, kaks näitavad tuld...“, kehtib siin lennujaama töötajate kohta. Ühe käes
on taskulamp, teise käsutuses käru, kolmandale on usaldatud joonlaud jne jne.
Lennuki ümber kooserdab ühtekokku mitukümmend inimest. Rootsis ja Taanis sai
kõige sellega hakkama kolm töölist, Eestis kuus. Kopa asemel kaevavad lennuraja
kõrval paari meetri sügavusi ja sadade meetrite pikkuseid kraave inimesed
kirkade ja kühvlitega. Proovige ise 250 miljonile inimesele rakendus leida...
Vot nii on lood siinpool sood.
No comments:
Post a Comment