Made ja Märt Eestis

Daamid ja härrad, järgnevatel kuupäevadel paikneme Eestis:
Made 18.10. - 10.11
Märt 27.10. - 10.11
Pange Vein ja Vines laud kinni! Jah, kogu selleks perioodiks.

Hakklihakaste ja videotuur

Tuleb tõdeda, et meil on vahepeal toimunud päris palju suuri muutusi. Nüüd, kus meil on taas vähe rahulikum moment, paneme tagantjärgi neist mõne asja kirja.

Teatame Teile rõõmuga, kallid lugejad, et meie elu hotellis on lõppenud. Lõpuks ometi! Me pole küll 100% oma maja leidnud, vaid tulime teise piloodi juurde, kellel on maja üksinda renditud. Ta on samuti eestlane ja veel naisterahvas – Mari-Liis. Jepp. Märt elab põhimõtteliselt kahe naisega.

Meie hotellipiinad said lõpu 16.09.13. Jess! Keegi ei tee enam meie voodit ära, keegi ei tee meile süüa (Märdile teeb muidugi Made), keegi ei ava meile uksi (hotellis avas kohati uksi samaaegselt 5 inimest...), keegi ei pese meie pesu, keegi ei küüri tualetis meie turbotriipe. Oleme taaskord iseseisvad. Need jubedad ajad algasid meil Bulgaaria reisiga 07.07.13, kuid nüüd oleme priid. Kirjutades on kõht tühjaks läinud... kus see menüü on? Telliks ehk room-service’it? Ah õigus... kurjam.

Meie majaotsingud kulgesid üpris vaevaliselt. Need villad, millest Eestis sai kekutatud, on siin hirmkallid. Sattusime Indoneesia kõige kallima üürihinnaga linna. 250 miljoni inimesega riigis suutsime leida 500 000 inimesega koha, mis on tõsiselt rahaahne. Lisaks kõrgele hinnale, polnud ka kvaliteet eriti kiita. Ootaks ka, et maakler pühib enne maja näitamist 5cm pikkused prussakad põrandalt ikka kokku. Samuti oleks tore, kui majas oleks soe vesi sees.

Saatuse tahtel me hea hinna ja kvaliteedi suhtega maja ei leidnuki. Tulime hoopis Mari poole elama, kuna ta kolib (ilmselt) teise linna ära. Lisaks on ta hetkel puhkusel mitme maa ja mere taga, kaugel-kaugel Eestimaal. Seega maja on meie käsutuses. Ehk põhimõtteliselt oleme juba peremees ja perenaine. Nagu tõeline daam ja härra, pistsime esimesel õhtul oma mõnnas kodus hakklihakastet keedukartuliga. Nom nom nom. Riisi ja nuudlid võite pista, kus tahate. Oleme rikkad ja sööme kardulat.

Meie uus kodu asub Balikpapani linnas, Baru linnaosas ning San Francisco piirkonnas aadressil FG5. Paikneme kesklinnast 10-15 minuti autosõidu kaugusel ja lennujaam jääb umbes sama kaugele. Räägin majast ka veidi? Mis ma ikka räägin... vaadake parem videost ise (jajah, tean ise ka, et bassut ei ole):

Ootame teid külla!

J.K Rowling: „Harry Potter and One Direction“

Stjuardess 1: „Hello mister, you like Harry Potter. You buy also glasses. Then you look more Harry Potter.“ Ilus kompliment. 

Stjuardess 2: „Mister, you are from One Direction. You know band One direction. Your hair like singer One Direction.“ Oh, mis te nüüd. Thank you, thank you, you’re far too kind! 

Banjarmasin ja high five

Nagu aktiivsed näoraamatuhuvilised lugejad ilmselt juba teavad, olen oma kärbitud tiivad tagasi kasvatanud ning pürgin taaskord kõrgustesse. Uus lennuk CRJ-1000 on kenasti taltsutatud ning teine ei perutanudki eriti. Taltsas suksu!

Rooli istusin esmakordselt 13ndal ja reedel (tuli kolm korda üle vasaku õla sülitada) ning suundusime mõnesaja kilomeetri kaugusele Banjarmasini. Oma esimese maandumise sain kirja tagasiteel kodusadamas Balikpapan. Kui rattad said pehmelt maha, uuris instruktor, kas tegu oli mu esimese maandumisega sellel lennukil ning noogutuse peale viskas käpa üles ja nõudis: „give me five!“.

Praeguseks olen kirja saanud veel linnad nimega Berau, Tarakan (Borneol), Yogjakarta (Jawa), Makassar ja Manado (Sulawesil). Praegu postitan teksti neist viimases, kus peatume kaheks ööks. Meie ümber kõrguvad umbes kilomeetri kõrgused vulkaanid ning läheduses paiknevad paradiisisaared. Pole paha!

Sihtpunktid on huvitavad, loodus on tohutult kaunis, rajad on kitsad, lühikesed ja mügarlikud, lennujuhtide jutt on arusaamatu, kanad on kargoruumis, süüa on palju, äikesepilved on kõikjal, kaastöötajad on sõbralikud ja piloodi elukutse on lagi. Mina olen rahul.

Peab ka selle ära tooma, et tööjõud on siin väga odav. Nagu vana hea eesti mõistatus koera kohta ütleb: „neli teevad aset, kaks näitavad tuld...“, kehtib siin lennujaama töötajate kohta. Ühe käes on taskulamp, teise käsutuses käru, kolmandale on usaldatud joonlaud jne jne. Lennuki ümber kooserdab ühtekokku mitukümmend inimest. Rootsis ja Taanis sai kõige sellega hakkama kolm töölist, Eestis kuus. Kopa asemel kaevavad lennuraja kõrval paari meetri sügavusi ja sadade meetrite pikkuseid kraave inimesed kirkade ja kühvlitega. Proovige ise 250 miljonile inimesele rakendus leida...

Vot nii on lood siinpool sood.

Meeleheitel koduperenaine Made

Hetkel on kell 6.00 hommikul ja väljas ladistab kõvasti vihma. Märdikesel oli täna (17.09) varajane lend ja mina ei jäänud enam magama. Vähkresin voodis siia ja sinna poole voodis, kuniks lõpuks tulin üles ja mõtlesin, et tulen blogin hoopis meie tegevustest, sest suur vahe on sissejäänud.

BIWA- Balikpapan International Woman Assosiation. Made ametlikult liige! 

Organisatsioonit natukene lähemalt:

Sinna kuulub 27 eri rahvust, Eestiga nüüd 28. Naisi on kokku umbes 100. Tegelevad heategevusega, vabatahtliku tööga, üritustes/pidude korraldamistega jms. Neil on ka klubid – raamatuklubi, emade klubi, nooleviske klubi, heategevus, poksimine, hash running ja rattamatkad. Made ühines viimase kolmega. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja elurõõmsad. Nad kutsuvad ennast Indoneesia meeleheitel koduperenaisteks. Vanused varieeruvad siia-sinna. Keskmist ei oskagi öelda. 

Igal kuul on neil Coffee Morning.  See toimub tavaliselt kuskil kohvikus, kus pakutakse meile häid toite ja jooke. Seal saavad kõik naised korraga kokku, sest muidu kohtutatakse ainult nendega, kes käivad samades ringides. Minu esimene Coffe Morning oli 12ndal septembril. Täitsa naljakas oli algul. Ehmatasin ära ja korraks ei osanud kuidagi olla, kui nägin niii palju valgeid inimesi ühes kohas koos (: 

Organisatsiooni poolt saime kingituskoti, kus oli palju abistavaid infolehti, raamatuid, DVD Borneost, visiitkaarte, sooduskuponge jms. Saan paljudes poodides 10-20% allahindlust, kui näitan enda BIWA kaarti. Jeiii.
Laupäeval oli ka esimene grillõhtu, kuhu olid oodatud kõik liikmed enda perekondade ja partneritega. Võtsin Märdi ka kaasa. Üritus toimus ühes rannabaaris. Kiidan asukohta. Söökideks olid megasuured ( minu jaoks) burgerid, hot dogid, kevadrullid lihaga ja vegan moodi, friikartulid, grillkana vardad, puuvilju ja mini muffineid. Isegi õllet sai (:
Suureks, silmad pärani üllatuseks oli see, et kui palju lapsi seal ringi vudis. Neid oli rohkem kui täiskasvanuid kokku. Arvasin, et vaid mõnel naisel on lapsed, aga kus sa sellega. Sihuke tunne oli korraks, et mehed teevad tööd ja naised sigivad. Naer. Rasedaid naisi kõndis ka ringi ja üks lausa poolsünnitas. Märt sai tuttavaks ühe sukeldumisinstruktoriga, mis tähendab, et varsti plaanime minna sukelduma.

Igatahes olen väga väga rahul, et selle organisatsiooniga ühinesin. Iga kord olen tulnud paljude positiivsete tunnete ja hea tujuga.

Mis veel tulekult? Madel homme raske päev. Minu viisa kaotab kehtivuse ja tuleb riigist välja lennata. Äratus öösel 3.45, lennujaamas 4.45, lend 6.20 Balikpapan - Jakarta – Singapur – Balikpapan. Praeguses kodulinnas maandume kell 16.40. Siis ostan lennujaamast uue 30 päeva viisa 25 EUR eest. Juba 17. oktoobril alustan taaskord väljalendu. Seekord juba Eesti poole, kuhu jõuan 18. oktoobri hommikul. Reis kestab u. 25 tundi ): oeh.

* * *
Made

Balikpapani-Märt

Kes veel ei tea, siis ka mina, Märt, jõudsin mõni päev tagasi Balikpapani. Esimene tunne uues kodulinnas - pärast maandumist liikus lennuk mööda lennurada väga ühtlaselt ja rahulikult ehk vähemalt kodubaasi rada on korras. Kes on maandunud Tbilisi lennujaamas või Kiievi Borispoli lennurajal 36L, teab, mida ma kartsin.
Sammudes lennuki trepist alla tervitas mind esimesena kõige suurem rott, mida ma kunagi elus olen näinud. Kalpsas rõõmsalt lennuki alla ning ilmselt hakkas mingeid juhtmeid närima (ptui, ptui, ptui).
Praegu tervitan kõik Estonian Airi meeskondi, kes peatuvad Vilniuses Novoteli hotellis - Balikpapanis oleme selles samas. Hotell on täitsa mõnus, kuid bassu on kahjuks remondis. Netiühendus on natuke halvem, kui oli Jakartas, kuid ilmselt saame siiski soovijatega Skype-da. Loodetavasti leiame endale peagi uue kodu ning saame siit minema ning oma kohvrid lõpuks lahti pakkida. Mõnest imbub juba väikest haisu...

Kuulmiseni!

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli. Kui on kollil rahamaitse suus.

Tervist, Märt räägib taas teiega.

Olen viimastel päevadel hakanud börsihaiks. Enamik Kagu-Aasia valuutasid on kukkumistrendil ning jälgin toimuvat. Kohaliku Rupiah väärtus Euro suhtes on langenud. Kui veel 20 päeva tagasi oli selle püsiv väärtus 13,600, siis nüüd saab ühe Euro eest 15,300 kohalikku raha. Õnneks on minu palk ning muud hüved seotud dollariga, seega elatustase Indos on meil tõusnud üle kümne protsendi.
Kuna paikneme peaaegu ekvaatori peal, siis vesi voolab meil kraanist all kord päri-, kord vastupäeva. Eks see kurss vingerdab samamoodi. Rahaga ma börsile manipuleerima ei kipu, vaid oleme lihtsalt hetkeolukorraga rahul :).

Õudusfilm laes.

Balikpapani õuduslugu

Eellugu:

Kell oli 22.22 kui mina rahulikult olin juba voodis, tuba oli pime ja vaatasin enne magama jäämist seebikat. Äkitselt kuulen imelikku häält - iik iik iik ( see peaks olema nahkhiirte häälitsus ).
Kuna neid siin palju, ei teinud alguses kohe väljagi. Siis hakkasid need igalpool olema. Küll ühes laenurgas, toa keskel, magamistoa ukse taga. Kiskus õudsaks. Siis äkitselt käis ilge jooksumadin mööda lage ja iik iik hääled. Ehmatasin ennast ogaraks.
Roald ja Katarina kuulsid ka seda ja tulid vaatama. Iik- iik häälitsused käisid koguaeg. Katuse peal keegi olla ei saanud, sest neil on ka pööning ja madin kostus täpselt , nagu keegi jookseks teisel korrusel. Vahel oli isegi jonnipunni kill-kõlli kuulda.
Õudsamaks tegi ka asjaolu, et vetsu laes on auk, kust näed pööningule. Vähe ei kartnud, et keegi sealt alla hüppaks ja teeks buugi- woogi.
Igatahes. Läksin enda tuppa tagasi, keerasin hirmust isegi ukse lukku ja läksin teki alla peitu. Hääled ja madistamine käis edasi.
Panin helide summutamiseks kõrvaklapid pähe ja video käima. Kaks tundi Troonide mängu vaatamist. Laes oli endiselt samaseis - üks kollitamine.
Natukene nutmist ja muusika kuulamist võtsin Märdiga ühendust. Pissihäda ka veel kimbutas, aga ei julgenud vetsu minna, sest laes oli auk ja seal oli koll koll.
Minu versioon on, et kohalik kassiplika oli saanud pööningule ja mängis nahkhiirega.

Kell oli saanud juba üks öösel. Märt otsustas rääkida mulle ühe muinasloo minu rahustamiseks ja ehk aitab magama jääda. Jagan seda nüüd Teiega.

Põhilugu:
Elas kord üks poiss, kes tundis, et tal nagu on kõik olemas ja jube pull elu on, aga koguaeg ta ühe silmaga naeris, aga teisega nuttis.
Miski oli puudu. Siis ta käis ühe prints Mardi poolt korraldatud ballil. Seal tantsiti ja poiss kohtas printsessi, kelle juukseid kui kullast, kuid nendes põles ka tuleleek.
See leek ja tüdruk sütitasid noore printsi südames armastuse ja sel õhtul, kui ta printsessi hoidis, tundis ta, et nüüd on kõik imeline ning ka teine silm hakkas naerma.
Kuid saatusel olid omad vingervussid plaanis. Armukadedad kasuõed Estonian Air ja Garuda Indonesia üritasid neid lahus hoida, ning viisid printsi seitsme maa ja mere taha peitu.
Printsess ei andnud alla ja istus kolme suure linnu selga. Otsis teda Venemaalt, Dubaist ning lõpuks kolmanda linnu abiga leidis ta oma kurva printsi Indoneesiast. Ning prints oli kõige õnnelikum mees terves Maailmas.
Kuri Garuda tegi veel viimase katse ja röövis printsessi ning viis ta oma koopasse, kus elavad nahkhiired. Kuid noor prints teab nüüd, et miski ei suuda neid enam lahus hoida.
Nii istubki prints juba peagi kotka selga ja lendab oma kallima juurde ning lööb nahkhiirtele jalaga perse, kui nad kohe vait ei jää.
Lõpuks kui prints on saanud võitu õelatest Krokodill Garudast, Elevant Estoniast Airist ja lihtsalt lollidest nahkudest, elavad prints ja printsess koos elupäevade lõpuni ning teevad koos hästi palju leegi, kulla ja kartulipäiseid lapsi, kes sõidavad uhkelt ringi lõvi seljas, kelle nimi on Mimi ning kes toob maailma õnne ja rahu kõige armsama mjäuga.

The end.


Jutt rahustas maha ja jäin muusika kõrvas magama. Und kahjuks öösel ainult 3 tundi. Täna zombii ja närvipundar.


Made.

We love you miss.

Balikpapani fakt:

- Ajavahe Eestiga on 5 tundi.


Oh, neid kohalikke.

Läksin mina jalutama, et saada toast välja. Poole tee peal mõtlesin, et läheks käiks toidupoest läbi.
Tehtud.
Tagasi kõndides piibitatakse, lehvitatakse ja Hello hello tuleb igast suunast. Kõige armsa oli, kui
punane maastur sõitis mööda, pereisa akna täiesti alla ajanud, viskab pöidla aknast välja ja hõikab mitmeid kordi We love you , we love you ! Autos oli ka tema perekond, kes kõik lehvitasid ja rabelesid, et ma neid ikka näeksin ja saaksid lehvitada.
See tõi täna naeratuse näole.

Maja juurde tagasi jõudes sõitis rolleril ka politseinik mööda, kes kohe Helloo miss, how are you jms.
Väikestele lastele sain samuti rõõmu tuua. Istusid minibussis ja üks hõikas Helloo miss ja lehvitas. Kui vastu lehvitasin, siis hakkasid kõik bussis naeru kihistama ja tulid akendele, et vastu lehvitada ja loomulikult teretada.
Jalutasin vaikselt muiates edasi.