Saturday, December 28, 2013

Ootame kirju ja joonistusi.


Siin on meie korrektne aadress, mida ümbrikule kirjutada (:

BALIKPAPAN BARU , SAN FRANSISCO BLOK FG5 GN
SAMARINDA NO.5
KotaBalikpapan, 76125
INDONESIA

Tuesday, December 17, 2013

Man vs Wild ehk Bear Gryllsi hetk

Vaid sada aastat tagasi oli Borneo saar (suuruselt maailma kolmas) peaaegu tervenisti kaetud tiheda vihmametsaga. Praeguseks on inimtegevus saavutanud seda, mida oskame kõige paremini - 50% metsadest on maatasa tõmmatud ning suur osa rikkast mullakihist on kivisütt kaevandades üles songitud. Praegu laiuvad Balikpapani ümbruses džungli asemel puuvilja istandused, riisipõllud ja haigutavad kaevanduste kraatrid. 
Siiski leidus kunagi üks tark sultan, kes otsustas Balikpapani külje all asuva Sungai Waini nimelise metsa kaitse alla võtta (hetkel umbes 10.000ha suurune ala). Teiste hulgas elavad seal orangutanid, päikesekarud, ninaahvid, krokodillid ja teised. Antud vihmametsa tüüpi kutsutakse primary forest'iks ehk ala, mida inimtegevus pole mõjutanud üle saja aasta (metsa, kus Matsi ja Kärdiga matkasime nimetatakse seconday forest'iks ehk on inimeste poolt istutatud). 
Laupäeval otsustasime põgeneda linnakärast ning minna džunglisse müttama. Matkaseltskonda kuulusid lisaks mulle ja kaunile Madele veel kaks indoneeslasest sõpra - Herwin ja Brilliant (jah, see on ta nime õige kirjapilt). Brilliantil on big-ass auto ja sellega raiusime läbi kõigest, mis kohalik külatee meile ette viskas. Haned ja tibud jätsime siiski ellu. 
Kohale jõudes kulus veidi aega, et leida giid (teda oli tõesti vaja, sest vaid paar aastat tagasi läks Tšehhist pärit naine kaduma ning leiti nädal aega hiljem paarkümmend kilomeetrit kaugemalt eksinuna). Kohalik külamees käis teda rolleriga kutsumas ja juba peagi tõmbasime jalga kõrged kummikud ning asusimegi teele.


Ei hakka nüüd kogu matka lahti kirjutama, vaid kirjeldan põnevamaid tegelasi ja taimi keda tee peal kohtasime. Puud olid metsikult kõrged, jämedad ja vanad. Väga väike tunne oli. Isegi sipelgad olid seal Mega (tervitaks selle sõnaga onutütar Maarjat) suured. Lisaks sipelgatele liikusid maapinnal ringi toredalt hundirattaid viskavad kaanid - seisid oma ainsa jala otsas ja sirutasid keha nii kõrgele välja, kui ulatusid. Kui kuulsid meid tulemas, toetasid pea vastu maad ja viskasid keha üle enda ja siis jälle "jalg" maha ja pea üles. Madele ja Brilliantile nad väga ei istunud, sest hiljem leidsid nad need tegelased endal vastavalt kõhtu ja jalga imemast. Matkarajal nägime palju jälgi loomade tegevustest - küll olid metssead mõnuga püherdanud, teises kohas jälle päikesekarud mesilaspesasid puruks peksnud jne.




Umbes poolel tegime väikse puhkepeatuse vana mahajäetud maja juures. See kubises mõnuga nahkhiirtest ning sain paar korda kiljatada. Tagasiteel saime tunda õiget vihmametsa... hääle järgi kallas mõnuga, kuid samas meieni jõudis vaid väike osa vihmast. Tundus, nagu katus oleks pea kohal. Giid vabandas, et loomi eriti pole, aga oleme ausad... kui te Eestis metsas käite, kui tihti te ikka loomi näete? Kuid siiski siiski.. vaid kilomeeter oli veel minna, kui puude otsast kostis kõva raginat ja sahmimist - ahvid! Mina nägin ainult lehtede liikumist, aga Made nägi oranži seljaga tegelast (järelikult ilmselt ninaahvi). Vaid mõnisada meetrit hiljem hüütsid teised jällegi ahv-ahv... jällegi nägin vaid lehtede liikumist ning teised said spoti kirja. 
Lõpus otsustasin teistest mõnikümmend meetrit maha jääda, et paar lahedat pilti saada... "monkey-monkey" kostus jällegi eestpoolt. No muidugi.. jooksin platsi ja voilaa, kaks makaaki turnisid kohe meie lähedal. Check. Hiljem saime metsa ääres kirja veel ühe makaagi ja kaks punast vöödilist oravat ja võis päeva lugeda kordaläinuks.


Terve matk kujunes 7km pikkuseks ja oli kohati raskesti läbitav. Aega kulus 3h ja kõik olid rahul. Metsast välja pääsedes saime tunda vana head Bear Gryllsi momenti, kui ta jõuab tagasi tsivilisatsiooni. Hinnaks kujunes nelja peale 10€ ja kuigi midagi vapustavat ei näinud, tasub kohe kindlasti tagasi minna... palju jäi veel nägemata!
Ahjaa... Made kõht oli kaani poolt mõnusalt ära näritud ja Brillianti jalg veritses veel järgmised 10h. No problem, mister.

Sunday, December 15, 2013

Ma ei ole pikamaamees.


Kuulutame hashruni hooaja avatuks.  
Tuleb välja, et igal aastal toimub hashruni raames üks Special Run.  Selleks tuleb osta 50,000 rph (3€) eest pilet, mis tagab söögi-joogi, õnneloosi ja ürituse t-särgi.  Kui tavaliselt on radade pikkuseks 5-10 km, siis seekord oli 15 km. 
Mulle (Made) väga meeldib joosta, aga eelistaksin 5-8 km radasid. Eestis olen kõige rohkem viitsinud Raja pargis (mõnus koht) 11 km läbida. Siinse kuumuse ja teedega lihtsalt tõmbab päris kiirelt rihmaks juba. 
Igatahes otsustasin mina sellest üritusest osa võtta. Täitsa loll! Otsustasin, et hakkan ennast selleks treenima, kuigi aega oli ainult 4 päeva. Käisin joogas, jooksmas ja jõusaalis. Päev enne jooksu ehk teisipäeval hakkas minu pea mõtlema, et "Made, kuhu sa ennast küll mätsisid". Ikkagi 15 km ja sellistel teedel, nagu siin, võrdub see praktiliselt poolmaratoniga.
Käes oligi kolmapäev. Kehas oli sees suur ärevus ja võitlusvaim, nagu siis, kui kergejõustikus võistlustel käisin. Loomulikult kaasnes sellega ka väike iiveldus - kus ma selleta saaksin olla (: Päev möödus kiirelt ja üks hetk võetigi mind juba peale ja suund jooksma. Partneriks oli mul Hollandist pärit vanem naisterahvas Anneke, kes võtab enda mehega tihti sellistest üritustest osa. 
Kohale jõudes vajusid meil suud natukene lahti. Mastaap oli ootamatult suur. Parasjagu käis veel lava ehitamine, tehnika sättimine, suurte õlletünnide vedamine ja suur sagimine. Aeg hakkas venima. 15 minutit oli stardini ja need olid mu elu ühed pikimad 15 minutit.  Üritusest osavõtjaid oli umbes 50. Pikka maad läbis umbes 20 inimest, kellest 3 olid naisterahvad. Enne avapauku veel suur pildistamine ja minek. 
Ligi 3 km jooksis rühm koos, siis hakkasid tekkima väiksemad seltskonnad. Juba selleks ajaks oli seljataga ränk tee. Pmst ainult suured tõusud mureda liiva peal ja kuumutava päikse käes. Tulid esimesed mudasemad kohad, kus suutsin veel enamvähem puhtaks jääda, siis aga taaskord tõus tõusu järel. 6 km-l sisenesime metsa, kus me eksisime korra ära. Seal olid päris koledad teed. Ma lihtsalt pidin astuma väikestesse mudahunnikutesse ja veeloikudesse, sest muidu edasi poleks pääsenud. Vaikselt karjusin omaette ja vandusin, kuna ma ei tahtnud nendest läbi minna. Puhtusefriik, nagu ma olen, ei tahtnud ma enda uusi pükse mustaks teha ja rõve välja näha. Jalad lirtsusid ja tossude küljes oli 2 lisakilo muda. 
Kui olime läbinud 7,5 km, siis mõtlesin küll, et täitsa pekkis, samapalju veel. Pmst olime ainult tõuse võtnud ja mudas libisenud, mille tõttu oli keha juba päris läbi. 

Mõnda aega jooksime hästi ilusal lagendikul, kus oli ainult loodust näha. Olime kuhugi kõrgele jõudnud, kuna nägime kaugele ja vaade oli super. Samal ajal hakkas päike vaikselt loojuma ja olime tunnikese juba jooksnud. Seal eksisime teist korda. Hashrunidel peame maast leidma paberihunnikuid, mis näitavad meile suunda, kuhu me minema peame. Tuul aga oli paberihunnikut natukene liigutanud ja sellepärast eksisime ära. Kui olime õige kohe leidnud, siis jooksime pikka aega allamäge ning tasandikel. Loomulikult sai ka natukene mudas mütatud ja sitavett ületatud. 




10 km-l oli esimene kontrollpunkt, kus meile anti kollane käevõru. Mees ütles, et 2 km pärast tuleb finiš. Olin jumala õnnelik ja mõtlesin, et 2 km pole enam midagi. Jooksime, jooksime, jooksime ja ei mingit lõppu. Olime jätkuvalt sügaval looduses ja tsivilisatsiooni polnud nähagi. 
Tegelikult oli 3 km järgmisesse kontrollpunkti, kus saime punase käevõru ja öeldi, et 2 km lõpuni. Jaajahh! Koguaeg valetasid ):  Lõpuks nägime maanteed, aga mida minu silmad veel nägid - 90 kraadist ligadi-logadist tõusu. Siis panin küll hambad risti ja lihtsalt rühkisin sealt üles, sest ma olin natukene kurja täis, kuna ma olin niiiiiiiiii väsinud ja lõppu ei paistnud tulevat. Lõpuks üles jõudes tahtsid jalad ja alaselg otsad anda. See oli ränk, mida mu keha tundis. Otsustasime natukene kõndida. Meie üllatuseks nägime ürituse autot, kus anti meile kingituseks t-särk ja thumbs-up naeratusega. 
Kell oli juba kuus läbi ja väljas oli pime, mis raskendas paberihunnikute leidmist. Võtsime kasutusele enda taskulambid ja sörkisime edasi. Ja nagu välk selgest taevast, kogesin mina enda esimest säärekrampi. Kunagi polnud niiiii hull olnud. Natukene kisasin ja krigistasin hambaid. Proovisime igatepidi venitada, aga mul oli niiii valus. Siis juba suuremast kurjusest panin jala venitus asendisse ja kannatasin ära. Hakkasin vaikselt edasi sörkima ja tusatsesin omaette. 
Lõpuks jõudsime kohale. Pidu käis täie hooga. Muusika mängis, inimesed sõid ja mõned kohalikud jooksjad olid segi. Minu kurgust läks kohe alla ainult pudel vett ja veel üks pudel vett. 


Jalad tudisesid all, säär andis tunda ja alaselg valutas. Aga muidu oli enesetunne hea, et ennast niimoodi ületasin ja ei andnud alla, kuigi vahel oli küll sellinne tunne, et enam lihtsalt ei jõua ja kopp on ees. Kokku jooksin 17 km, mis võttis aega  2 tundi 15 minutit 

Koju jõudes ei kukkunudki magama, nagu arvasin. Keha oli väsinud, aga vaimus leidus nõndapalju särtsu ja energiat, et öösel magasin vaid 2,5 tundi. Kuna keha oli omadega täiesti läbi, ei sobinud lihtsalt ükski asend. Minu suureks üllatuseks ei olnud järgmine päev jalad ja keha pakud, nagu eeldasin, et pärast sellist jooks oleks. Mingid naljakad jalalihased, mida ma pole kunagi tundnud, andsid endast natukene tunda. Õhtul tegin jooga ja 3,5 km jooksu igaks juhuks peale ja endiselt oli kõik korras. Tänaseks ei ole need naljakad lihasedki valusad (: 

Aga ma ei kavatse aasta otsa enam sellist distantsi joosta. Ei, ei, ei. Ma jään lühemate peale - 5-8 km on minu maad  
Vähemalt tegin selle läbi ja ületasin ennast. Selle üle olen uhke ja õnnelik (:

Sunday, December 8, 2013

Siuh-säuh

Vajutades siia, saate vaadata lühikest videot ühest mu lennust (37 sekundit pikk). Usun, korra ikka ütlete "ohoh", kui seda vaatate. Video all ka väike selgitus toimuvast.

Toredat vaatamist,
Märt

Saturday, December 7, 2013

Tore liiklus

Indoneesias enamvähem puuduvad liikluseeskirjad. Nagu eelnevalt oleme öelnud, on selles kaoses siiski oma süsteem. Seni oleme liikluses tunnistajaks olnud vaid paarile kõksule. Made on näinud vaid kahte ja mina nendest ühte. Häda on selles, et meie oleme alati olnud üheks osaliseks. Täna sõitis meile üks neiu rolleriga tagant sisse. Peatusin, et jalakäijad üle tee lasta ja kõmm. Numbrimärk oli kõver ja Made tusane :). Vaid kuu aega tagasi sõideti Mari-Liisi juhitud rollule sisse ja löögi võttis enda kanda pisike Made.
Aga mulle meeldib ikka.

Poolteist tiiru ümber maakera ja mõned õlled

Tervist jälle Balikpapanist!
Mõned päevad tagasi jõudsin Madriidist "koju" ja vaikselt olen ajavahega taas ära harjunud. Keha on korralikult väntsutada saanud.
Kui lüüa kokku linnade vahelised distantsid, siis umbes 30 päevaga tegin maakerale peale ligi poolteist tiiru (59 000km). Selle aja sees sai nautida Balikpapani kuumust, Eesti erakordselt sooja sügist (+5 kraadi näis olevat külm vaid minule ja Madele), jällegi Balikpapani lõõskavat päikest, Amsterdami jahedust, Madriidi lumesadu ja jällegi Balikpapani palavust. Ütleme nii, et kondid valutavad praegu. Saan nüüd aru, miks mu vanaemad süüdistavad liigeste valus ilma.
Siiski pole halba heata, sest kõik need sõidud olid omamoodi mõnusad. Eesti otsast sai räägitud juba varem ning selle jätame praegu vahele. Seega suundume nüüd Amsterdami. Algselt pidin ma Schipholi lennujaamas vaid ümber istuma Madriidi lennule, kuid päev varem otsustasin mõned tunnid ka Hollandis mõnuleda. Äriklassi piletid õnnestus põhimõtteliselt tasuta vahetada hilisema lennu tavapiletite vastu. Mitte kõige meeldivam polnud see, et mu kõige soojem riideese oli õhuke pusa, aga välistemperatuur oli nullilähedane. Pärast mõningast külmetamist, mitut õllet ja meeldivat jällenägemist Luuki ja Virgiliga, tuli õhtusel lennul eriti magus uni ja Hispaanias maandumist ei mäletanudki.
Madriid ei olnud eriti soojem. Teisel päeval õnnestus isegi lumesadu näha, mida see talvel meie silmad ilmselt enam ei tunnista (eile vanematega Skype'ides nägime jällegi lumesadu, kuid see vist ei lähe arvesse). Kuna koguaeg oli külm olla, siis enamuse ajast veetsin hotelli voodis teki all olles. Väga mmmõnus oli! Vahepeal tuli siiski end sealt välja ajada, lennusimulaatoris mootoririkkeid ja muud harjutada ning siis sai jälle teki alla suunduda. Tänu toateenindusele ei pidanud ma isegi söömiseks toast väljuma (PS: olen juba mööda Madriidi varem kolanud).
Viimasel õhtul võtsin siiski kätte ja käisin ka õues jalutamas. Väga kavala mehena ostsin endale jope, millega järgmine hommik oli hea mõnus soss, aga nüüd seisab kasutult üleval kapis ja on lihtsalt lisakilodeks, kui kunagi siit tagasi tuleme. Kohvrid said täis topitud ka head ja paremat - 3 kilo sööki ja 4 liitrit alkoholi. Isegi jõulukalender mahtus ära. Oleme jõulude tulekuks valmis! Natuke teist masti mees oli kohalik kapten, kellega koos simulaatoris harjutasime - tema kohvrid kaalusid kokku 80 kilo, millest enamik oli söödavat kraami täis. Arvestades, et lendudele võis maksimaalselt kaasa võtta 40 kilo tavaari, oli ta veidike ülekaalus. See olukord lahenes siiski kenasti, kuid sama ei saa öelda tema kohvris purunenud veinipudeli olukorra kohta.
Nagu eelnevalt mainitud, olen nüüd Balikpapanis tagasi. Kuna Abu Dhabis oli lennukil tehniline peatus, nautisin lennujaamas äriklassi salongis 30 minutit tasuta massaaži ja elu oli jälle lill.
Praegu sajab väljas vaikselt vihma ja kui see järgi jääb, liigume bowling'ut mängima. You are going down, Made!

Friday, November 22, 2013

Ots on lahti tehtud

Nonii, kallid lugejad. On teil kõrini vihmasest Eestist? Aitab kahekraadisest temperatuurist? Kopp on ees Edgar Savisaarest? Aga tõmmake sealt korraks uttu ja tulge meile Balikpapani külla! Mats ja Kärt-Katrin tegid juba otsa lahti. Ostsime külaliste jaoks ka eriti eksklusiivse kummimadratsi ja Made meisterdaks teile kohalikult turult ostetud kala! Mida veel tahta?
Mats ja Kärt jõudsid Balikpapani 16.11, olles eelnevalt külastanud Jakarta külje all asuvat paradiisisaart ning käisid ära Yogjakarta lähedal paiknevas Borobuduri templis. Oma esimesed külalised võtsime vastu lennujaamast ning hüppasime renditud angkotisse (kohalik ühistranspordi buss).
Asusime teele 50km kaugusel asuvasse orangutanide ja päikesekarude rehabilitatsiooni keskusesse. Selgus, et olime esimesed eestlased, kes selle kümneaastase eksisteerimise ajal seal käinud olid.  Mõnulesime džungli keskel asuvas ülimalt meeldivas majas, jõime teed puulatvade kohal asuval rõdul ning nautisime kohalikke hõrgutisi.
Kui olime toimuvat mõnda aega nautinud, istus lauda meie giid ning tutvustas meile tegevuste ajakava. Alustuseks suundusime puid istutama, mis tulevikus saavad kandma meie nimesilte. Kõik peale Matsi istutasid puuviljapuu, tema aga kvaliteetpuidu puu. Edasi suundusime rehabilitatsiooni peamajja, kus tutvustati koha ajalugu ning eesmärke. Kõva vihma tõttu (olime siiski vihmametsas) jäi vaatetorn kahjuks külastamata.


Ilma trotsides suundusime päikesekarusid külastama. Parajasti oli käimas toitmisaeg, kus panime ka ise käe külge. Saime kärust võtta hunnikuteviisi arbuusiviile ning peitsime neid karude aedikus erinevatesse kohtadesse, et neile otsimisrõõmu pakkuda. Hiljem jälgisime, kuidas tegelased jälle aedikusse lasti ning toitu mõnuga nosisid. Enamik päikesekarusid on päästetud kohalike käest, kellele nad inimtegevuse tõttu ette on jäänud. Lisaks on see liik ohus, kuna hiina rahvameditsiini järgi on nende sapipõiel uskumatud raviomadused... nagu ka orangutanide ajul... Eriti tore karuke oli kolmekäpaline rõõmsameelne tegelane.




Esimese päeva lõpetuseks käisime hämariku ajal kohaliku kaluripaadiga mööda jõge põristamas. Selles piirkonnas elavad mitmed ninaahvide perekonnad ning meil läks õnneks ning nägime paarikümmet neist. Tegelased tšillisid rõõmsalt puu otsas ning mõned kargasid ka maapinnale, et meid palmilehtede ragistamisega hirmutada. Võib-olla olid nad hoopis huvitatud Made ja Kärdiga paaritumisest...


Õhtu veetsime oma mõnusas džunglimajas, sõime meeldivat õhtusööki värskes õhus ja nautisime toredat seltskonda. Öö oli täis metsikut džunglikisa... Uni oli aga magus-magus...
Hommik saabus liiga kähku. Ajasime end kell kuus üles (samas polnud me nädal aega nõnda kaua magada veel saanudki), et varakult toimetama asuda... aga vihmamets oli oma nime vääriline. Kallas korralikult ning ajakava nihkus paar tundi edasi. Pea esimest korda tundsime Indoneesias jahedust ja värsket õhku.
Lõpuks otsustasime, et me pole suhkrust tehtud ning läksime orangutange vaatama. Keskuses elab kokku üle 200 orangutani, kes kõik on jällegi päästetud kohalike käest, kes neid mustal turul müüvad või kes neid väiksena koduloomana hoiavad, suuremana aga hülgavad. Keskuse eesmärk on neid harjutada loodusega, et nad kunagi tagasi vihmametsa jälle lasta. Saabusime toitmisajaks orangutanide juurde ning vaatasime, kuidas nad toore jõuga kookospähkleid puruks kiskusid ning nende sisu nautisid. Nägime nii 90 kilost alfaisast, pisikesi ahvibeebisid ning teisi tegelasi.


Päeva lõpetuseks nautisime veel meeldivat paarikilomeetrist matkarada ja 45 meetri kõrgust vaatetorni. Nautsime veel viimaseid hetki oma majas ning suundusime angkotiga taas kodupoole.


Balikpapanis meil nõnda palju teha polnud, kuid see-eest sai rolleritega koos maha sõidetud umbes 100 km. Muuhulgas käisime vaatamas mudahüpikuid, tähtsat monumenti, kohalikke turge ja meie rande. Nautisime mõnusaid maitseid ning katsetasime puuviljadega. Lisaks tähistasime Made sünnipäeva ja pugisime kooki.




Igatahes oli ülimalt tore ja naeratus oli näol. Seega vabanege ka teie külmadest ilmadest ja Edgar Savisaarest ning tooge meile rõõmu ja musta leiba! Kohtumiseni siin!

Friday, November 15, 2013

Ajavahe ja teretulemast koju

Nagu Made postitusest selgus, oleme nüüd tagasi Balikpapanis. Vetsu ees ootas meid ees vana hea surnud prussakas ja oli isegi natuke tore tagasi olla. Minu lend oli tiba rahulikum... Abu Dhabis äriklassi salongi massažitoolis pikutades tundsin süümekaid ja mõtisklesin, kus pisike Made olla võib. Kuid siiski 30 tunnine matk võttis ka minul tossu täitsa välja. Ei taha mõeldagi, et juba kümne päeva pärast pean võtma ette reisi Madriidi, et simulaatoris end proovile panna.
Seekord on meid ajavahe korralikult maha niitnud. Made on senistel öödel ärganud kell 2:00, 4:00 ja 1:30... mul on läinud tiba paremini - vastavalt siis 4:00, 2:00 ja 5:15. Tore on - ärkad üles, vahid lakke, kuulad moslemeid laulmas ning käid all korrusel vorsti söömas ja South Parki vaatamas. Ei ole hullu... usun, et kümne päeva pärast on keha sellega ära harjunud ning siis saan teda taaskord Madriidis piinama hakata. Nädal aega seal ja siis jälle uue hooga jälle Indoneesia aega nautima. Hurraa!

:(

Täna oli natuke teistsugune tööpäev... üks väga halb päev. Pikalt sellest rääkida ei taha. Kokkuvõttes - lennu ajal saime teate, et ühel reisijal on väga halb olla. Mõni hetk hiljem otsustasime lennujaama tagasi pöörduda, kuulutasime välja hädaolukorra, panime gaasid põhja ja meid lasti eelisjärjekorras maanduma. Kiirabi ootas meid parkimiskohas ning andsime õrna pulsiga noore neiu neile üle. Kahjuks lahkus see 25 aastane tüdruk kiirabiautos teise ilma...
Kui käed lõpuks värisemise järgi jätsid ja lennuk tangitud sai, võtsime suuna kodulinna poole. Meiega reisinud instruktor ütles, et see on tal juba teine kord ühe nädala jooksul... Äkki siiski on Made lennuhirmul mingi iva sees.

Wednesday, November 13, 2013

Puhkuselt puhkusele tagasi.

Tere ! Oleme tagasi Indoneesias ja taastume lendudest.

Eestis oli bueno. Külm ilm oli vahelduseks kosutav ja loomulikult oli meil hea meel näha perekondasid ja sõpru.
Pean tõdema, et lendamine pole endiselt minu teema. Kui algselt oli hirmuks ainult lendamine, siis sellele lisandusid lennujaamad.
Helsingi ja Singapuri lennujaamad olid arusaadavad ja kõik Ok. Singapuri maandusin 11ndal novembril kell viis õhtul (nende aja järgi). Seljataga oli 12 tundi lendu ja väsimus. Järgnes suund Jakartasse - kus algas minu madalpunkt ja trauma. Jakartas maandusin kell 21 õhtul (nende aja järgi), lend Balikpapani oli kell 5 hommikul. Seega tuli mul oodata 7 tundi. Jeiii.
Pidin ennast transportima terminal 1. Seega hakkasin otsima kollast bussi, mis sõidab terminalide vahel. Tund aega vales kohas seistes ja juba kohalike meeste poolt närvi aetud, leidsin õige koha üles. Kell oli 22 läbi ja tahtsin lennujaama sisenda, et seal oodata check-in aega.
Kõndisin turvakontrolli juurde ja seal teatati, et lennujaama sisse ma ei saa, et alles kell kolm lastakse sisse. Olin päris segaduses ja jahmunud. Kõndisin turvakontrollist eemale ja hakkasin mõtlema, et kus ma 5 tundi ootan. Olin megaväsinud. Viimasest toidukorrast oli möödas 6 tundi ja kurk kuivas. Süüa / juua kuskilt ei saanud, kuna toidukohad olid kinni ja kraanivesi ei ole kõlblik.
Ringi vaadates otsisin kohta, kuhu maha istuda. Nägin silte, mis viitasid teisele korrusele, kus asub shopping area ja kohvikud. Vudisin ruttu sinna ja mida ma näen - kõik poed ja kohvikud suletud. Olin päris kurb, kuna ei teadnud mida edasi teha. Istusin korraks maha ja proovisin internetti saada- ei õnnestunud. Üks hetk kuulsin imelikku krõbistamist ja teine hetk jooksis SUUR ROTT seal ringi. Võrdluseks paneksin kodujänese. Rõve.
Sain peavarju 15 minutiks, siis suunati mind tagasi välja. Jäin trepi peale istuma, sest mujale ei olnud minna. Silmad vajusid koguaeg kinni, veepuudus oli suur ja kõht korises. Õnneks olid vanemad kaasa andnud lagritsa komme, mida enda turgutamiseks näksisin, kuigi need väga ei aitanud.
Ühel hetkel hakkasid kohalikud sinna samma magama tulema. Laotasid ajalehe / rätiku maha, kingad jalast ja pea alla padjaks. Ma vaevu tahtsin seal istuda, sest väiksed putukad kõndisid ringi ja see oli ikkagi kivist põrand. Lõpuks olin nagu kohalik, sest ma ei suutnud enam istuda ja olla.
Laotasin enda salli laiali ja heitsin pikali, padjaks kõva kohver. Pole ennast elusees nii madalalt ja mustana tundnud. Vahel tundsin, et olen heidik ja kodutu, kes peab muretsema, kus / kuidas enda õhtu üleelada. Peale nutmise ja olles negatiivsete tunnetega ülekallatud, pidin leidma viise, kuidas ennast 5 tundi üleval hoida. Arvuti aitas 2,5 tundi, siis lihtsalt võitlesin ülevalolemisega.
Kell kolm sain lennujaama. Kohalikud loomulikult said head jõllitamismaterjali. Proovisin hoida madalat profiili ja olla kuskil seina ääres, kuna tundsin ennast suhteliselt räpasena, lisaks silmad olid väsimusest ja nutmisest punased ja paistes.
Pilet kätte saadud, asusin väravat otsima. Pea enam suurt midagi ei jaganud. Tihtipeale unustasin ära, kus ma olen ja kuhu ma suundun. Lennuki väljumiseni oli veel 3 tundi. Üks hetk vaatasin, et minu lendu pole ühelgi telekal, mis näitavad lendude informatsiooni. Kõndisin tuimalt värav 6 suunas ja küsisin, et kas siit väljub lend Balikpapani. Olin õiges kohas.
Kuna ma olin pileti ammu ostnud, oli mul eticket välja prinditud. Üllatus üllatus. Minu eticketi ja lennujaama pilet ei klappinud. Aeg ja lennunumbrid oli täiesti erinevad. Lennukile sain kell 5.30, 12ndal kuupäeval. Olles 19 tundi üleval olnud, söömata ja veepuuduses, siis lennukis istudes ei reageerinud keha enam mu soovidele. Istusin tuimalt terve lend (2tundi) ühes asendis, vaadates ühte punkti. Maandudes võtsin kuskilt kokku viimased väiksed energiavarud ja tuigerdasin turvakontrollist läbi ja lennujaamast välja. Taksosõitu majja ei mäleta, ega seda, et olin kohvrist šokolaadid külmkappi pannud ja magamistuppa magama läinud. Magasin 16 tundi. Ärgates olin Jakarta lennujaamas toimunu tõttu endiselt negatiivsete mõtete ja halva enesetundega.
Järgmine päev oli täis diivanil pikutamist ja öösel 11 tundi und.

Vot selline lugu Lendamisest ja reisimisest on minul hetkel villand ja lennukeid / lennujaamasid ei kannata silmaotsaski.
Märt ka ilusti kohal ja enda teekonnast kirjutab peatselt. (:

Sunday, October 27, 2013

Puhkus



Blogi puhkab kuni 11 novembrini. Siis oleme Indoneesia pinnal tagasi ja alustame kirjutamisega uue hooga.
Hetkel puhkame Eestis lendamisest ja housewife olemisest vaimu (:

Thursday, October 24, 2013

Jee, beibi, jee!

Kolme tunni ja 18 minuti pärast asun kodumaa poole teele! Juba tunnen koduse küüslauguse seaprae mekki oma suus... ja külm-külm Alexander...

Monday, October 21, 2013

Märt says: "Märt, kas on ikka hea idee edasi minna?"

Tervist, alustuseks harjumuspärane vabandus, et me midagi kirjutanud pole. Nüüd, kus see on kaelast ära, asume muu juttu kallale. Olen jäänud siia Balikpapani üksi, kuid juba paari päeva pärast asun Eesti poole teele. Tüdrukud on mul pesast välja lennanud - Madeke läks läbi Jakarta, Singapuri ja Helsingi Eesisse ja Mari-Liis põrutas Madriidi simulaatori sesioonile. Siin ma nüüd siis olen... pean ISE süüa tegema ja ise nõud ära pesema. Peaksin ka ise koristama, aga see on nagu soiku jäänud... Suva see koristamine, räägin teile parem oma eilsest juhtumisest.

Alustuseks mainiks, et kimasin rolleril eile maha 65km + reisijana veel 7. Oma igapäevaasju toimetades sain kutse varasemates postitustes mainitud hash-run'ile. Esmaspäeviti on pikem distants - meeste hash ja umbes 10km jooksu väga raskel maastikul. Mõtlesin, et küll saan hakkama ja kui ei jõua, siis kõnnin. Seoses muude tegevustega jäin aga vähe hiljaks. Kuna ma õiget algusaega ei tea, jäin hiljaks kas 10 või 25 minutit. Igatahes teised oli juba teel.
Platsi jõudes võtsin kiirelt jälje üles ning silkasin nagu noor hirv üle põldude ja tühermaa, läbi metsade ja võsade, kargasin üle ümber kukkunud puudest ning looklevatest jõgedest ning tuiskasin läbi külade, kus üks mees rahulikult end paljalt pesi. Seega kõik oli fun fun fun ja olin veendunud, et küll ma peagi viimastele järgi jõuan. Jooks kestis ja kestis ning tsivilisatsiooni nägin tunnikese jooksul umbes viieks minutiks.
Pidevalt mõlkus mõttes, et kui pimedaks läheb, võib keeruliseks minna. Paberitükkidest moodustatud jälgede ajamine oli sellel maastikul juba niigi keeruline. Juba kaikus üle väljade moslemite ehaeelne palvus. Endamisi mõtlesin, et kuniks pea kohal paarutavad pääsukesed on kõik veel okei. Nahkhiired lendavad platsi ning peletavad linnud ära tavaliselt kümme minutit enne öö saabumist.
Järjekordsel tsivilisatsiooni ja kõnnumaa piiril peatusin ma hetkeks ja mõtlesin endamisi "Märt, kas on ikka hea idee edasi minna?". Kauguses polnud ikka veel paista ühtegi teist jooksjat, oli juba tõesti hämar ja ekvaatoril saabub öö vaid mõne hetkega. Kuid pääsukesed andsid indu juurde. Nii või naa ma ei teadnud, kus ma asun. Leidsin taas jälje, kui ühe raskem ja raskem oli järgmist paberinutsakut leida. Liikusin nagu jäljekoer sinna ja tänna. Lootsin väga, et finiš on lähedal. Kuid ei midagi... kargasin veel üle jõe, pääsukesed tõmbasid uttu ja tuled pandi kustu.
Olin keset totaalset ei-kuskil-maad ja paberit nägin veel vaid meetri kauguselt. Viimane tutsak viis mind välja suuremale kruusateele, kuid edasi ma midagi enam ei eraldanud. Kas vasakule või paremale? Kaugel vasakul paistsid linnatuled, paremal aga kolm kohalikku ja auto. Silkasin ikka inimeste juurde ning saingi küüti. Kaks kilomeetrit sõitu vanas autologus ning raadiost mõnus kohalik muusika tagataustaks. Mind visati ilusti suurema tee juurde ära, kus ööpimeduses sõitis sadu autosid. Öeldi, et "okay, mister. okay" ja jäeti mind sinna.
Kus ma nüüd olen? Ainuke nimi mida alguspunkti kohta mäletasin oli Nirwana... loodetavasti ütleb see midagi ka kohalikele. Silkasin rõõmsalt ühe kohaliku juurest teise juurde ja kõik viisakalt suunasid mind. Kuniks ma jõudsin järjekordse perekonna juurde, kes said hea kõhutäie naerda, kui ütlesin, et jooksen Nirwana suunas. "7km, mister!"... lahe... "you need ride, mister?" ...ja juba ma olingi rolleri seljas ning sinkavonkatasime autode vahel. 7km oli üpris täpselt öeldud... kohalik sai 20 000 kohalikku raha jootrahaks (1,3€) ja kõik olid rahul. Eriti rahul oli muidugi see punt inimesi, kes mind finišis pimeduse katte all ootasid. Oh seda rõõmu ja naeru. "Ha-ha, white man got lost".
Haarasin preemiate hulgast pudelit õllet, hüppasin rollu selga ja kimasin koju. Õlle sees, pesus käidud ja nägu naerul. Kui midagi ei toimu, peab ise toimumist otsima minema. Kuradi pääsukesed....

Friday, October 4, 2013

Elukaaslased

Homme jõuab Mari-Liis puhkuselt tagasi ning siis elan taas kahe neiuga. Kahe naise pidaja! Moslemiriigis on see täitsa okei... olgu kas või viis. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Tahtsin Teile kirjutada, kes siin majas lisaks meile, eestlastele, veel elab.
Kui me siia majja Madega kolisime, kappas iga hommik mööda põrandat ringi mõni 3-4 sentimeetrine prussakas. Siinkohal lubage mul täpsustada, et väidetavalt ei tohi prussakat jalaga puruks litsuda, kuna siis paiskab ta oma munad kehast välja. Alguses ei osanud ma muud targemat teha, kui võtsin poisid kühvli peale ning heitsin suure kaarega kodust eemale. Polnud siis ime, et järgmine hommik mõni tegelane jälle vetsu põrandal pikutas.
Meie majja pääsemine pole just väga keeruline arvestades kohalikku ehituskunsti – ukse ja piida vahel on enamjaolt paar sentimeetrit vaba ruumi ehk kõik on külla teretulnud... Igatahes otsisin prussakateemal uue lahenduse ning lõin neile vangla. Ühel hetkel oli kokku kogutud kolm tegelast ning sulgesin nad taldrikuga plekkanumasse.
Olukord paranes vaid sellevõrra, et üks poisu pistis teised nahka. Selline lähenemine polnud just kõige hügieenilisem ning sõbralikum. Seega võtsin kasutusele Made meetodi ning lasin ta koos teiste klemmide jäsemetega vetsupotist alla. Praeguseks on kõik uksevahed mürki täis pritsitud ja külalisi käib nüüd vähem.
Nagu võib-olla videost juba nägite, on meil majal ka pisike tagaaed. Kümne ruutmeetri suurune murulapp on paksult täis rohutirtse, kellest nii mõnigi on kasvanud priskeks mõne sentimeetri suuruseks suutäieks. Meie neist küll huvitatud pole, aga kohalikud konnad ei ütleks ära. Kätte nad neid ilmselt ei saaks, kuna rohutirtsud on varustatud suurte tiibadega ning lendavad kohmakalt ringi.
Pisike tagaaed on putukate paradiis. Esimesel koristuspäeval kõrvaldasin harjaga umbkaudselt 30 suurt ämblikuvõrku. Lõpuks rippus varre otsas oma niidiga mitu tusast tegelast... Arvasin, et sellega on probleem lahendatud, kuid nende jaoks pole mingi raskus kududa ühe ööpäevaga uus võrkkiik, kus hea mõnus pikutada ja sääski närida. Seega tuleb ikka ja jälle hari kätte haarata ning neid likvideerida. Made meetod toimib jällegi kõige paremini – pihustas mitu nurka mürki täis ja sealt on nad nüüd eemale hoidnud.
Ämblikest rääkides tuleks ära mainida ka üks vähe kopsakam tegelane. Made avastas ta vetsus poti peale istudes, kui märkas pisikest tarantlit ukse juures tšillimast ning kurtis hiljem mulle, et Hagridi sõber on tualetis... Hops kühvli peale ja suure kaarega naabrite aeda.  
Lisaks suurematele tegelastele on pidevalt kuskil pinisemas sääsed... nad on tüütud, kuid vähemalt väidetavalt Borneo omad eriti malaariat ei kanna. Made just kratsis ilmselt sääsepunni. Mul ka üks sügeleb... Sipelgaid sibab ka siin ja seal, aga nemad meid ei sega ja meie neid ei puutu. Aga see ongi troopika ning elu kihab.  
Seda teksti lugedes jääb Teile ilmselt mulje, et elame putukauputuses. Tegelikult on üldjoontes meil kõik väga puhas. Siit tulevad mängu meie koduhaldjad – gekod. Õhtul telku ees on tore vaadata, kuidas nad naks ja naks õhust sääski haaravad. Suur aitäh Teile! Kui neil aga igav on, laksutavad nad kõva häälega oma eriskummalist heli. Seda on väga kõvasti kuulda ja vahepeal tuleb nendega pahandada ning siis jäävad kuss.
Palju neid meiega elab on keeruline öelda, kuna nad käivad uste vahelt sisse-välja. Püsielanikena tuleks välja tuua üks gekolaps (nimega Kiki), kes elab külmiku all ning tema ema, kes teda köögis pidevalt saadab. Veel üks suurem tegelane lagistab teleri juures ning teine söögilaua läheduses. Eks neid silkab ringi mitmes kohas ja meie elukvaliteeti parandavad küll. Toredad seltsilised ja abiks ka.


Sellised ongi meie elukaaslased ja vot sellised ongi lood siinpool sood. Jällekuulmiseni!

Sunday, September 22, 2013

Made ja Märt Eestis

Daamid ja härrad, järgnevatel kuupäevadel paikneme Eestis:
Made 18.10. - 10.11
Märt 27.10. - 10.11
Pange Vein ja Vines laud kinni! Jah, kogu selleks perioodiks.

Hakklihakaste ja videotuur

Tuleb tõdeda, et meil on vahepeal toimunud päris palju suuri muutusi. Nüüd, kus meil on taas vähe rahulikum moment, paneme tagantjärgi neist mõne asja kirja.

Teatame Teile rõõmuga, kallid lugejad, et meie elu hotellis on lõppenud. Lõpuks ometi! Me pole küll 100% oma maja leidnud, vaid tulime teise piloodi juurde, kellel on maja üksinda renditud. Ta on samuti eestlane ja veel naisterahvas – Mari-Liis. Jepp. Märt elab põhimõtteliselt kahe naisega.
Meie hotellipiinad said lõpu 16.09.13. Jess! Keegi ei tee enam meie voodit ära, keegi ei tee meile süüa (Märdile teeb muidugi Made), keegi ei ava meile uksi (hotellis avas kohati uksi samaaegselt 5 inimest...), keegi ei pese meie pesu, keegi ei küüri tualetis meie turbotriipe. Oleme taaskord iseseisvad. Need jubedad ajad algasid meil Bulgaaria reisiga 07.07.13, kuid nüüd oleme priid. Kirjutades on kõht tühjaks läinud... kus see menüü on? Telliks ehk room-service’it? Ah õigus... kurjam.
Meie majaotsingud kulgesid üpris vaevaliselt. Need villad, millest Eestis sai kekutatud, on siin hirmkallid. Sattusime Indoneesia kõige kallima üürihinnaga linna. 250 miljoni inimesega riigis suutsime leida 500 000 inimesega koha, mis on tõsiselt rahaahne. Lisaks kõrgele hinnale, polnud ka kvaliteet eriti kiita. Ootaks ka, et maakler pühib enne maja näitamist 5cm pikkused prussakad põrandalt ikka kokku. Samuti oleks tore, kui majas oleks soe vesi sees.
Saatuse tahtel me hea hinna ja kvaliteedi suhtega maja ei leidnuki. Tulime hoopis Mari poole elama, kuna ta kolib (ilmselt) teise linna ära. Lisaks on ta hetkel puhkusel mitme maa ja mere taga, kaugel-kaugel Eestimaal. Seega maja on meie käsutuses. Ehk põhimõtteliselt oleme juba peremees ja perenaine. Nagu tõeline daam ja härra, pistsime esimesel õhtul oma mõnnas kodus hakklihakastet keedukartuliga. Nom nom nom. Riisi ja nuudlid võite pista, kus tahate. Oleme rikkad ja sööme kardulat.
Meie uus kodu asub Balikpapani linnas, Baru linnaosas ning San Francisco piirkonnas aadressil FG5. Paikneme kesklinnast 10-15 minuti autosõidu kaugusel ja lennujaam jääb umbes sama kaugele. Räägin majast ka veidi? Mis ma ikka räägin... vaadake parem videost ise (jajah, tean ise ka, et bassut ei ole):


Ootame teid külla!

J.K Rowling: „Harry Potter and One Direction“

Stjuardess 1: „Hello mister, you like Harry Potter. You buy also glasses. Then you look more Harry Potter.“ Ilus kompliment. 
Stjuardess 2: „Mister, you are from One Direction. You know band One direction. Your hair like singer One Direction.“ Oh, mis te nüüd. Thank you, thank you, you’re far too kind! 

Banjarmasin ja high five

Nagu aktiivsed näoraamatuhuvilised lugejad ilmselt juba teavad, olen oma kärbitud tiivad tagasi kasvatanud ning pürgin taaskord kõrgustesse. Uus lennuk CRJ-1000 on kenasti taltsutatud ning teine ei perutanudki eriti. Taltsas suksu!
Rooli istusin esmakordselt 13ndal ja reedel (tuli kolm korda üle vasaku õla sülitada) ning suundusime mõnesaja kilomeetri kaugusele Banjarmasini. Oma esimese maandumise sain kirja tagasiteel kodusadamas Balikpapan. Kui rattad said pehmelt maha, uuris instruktor, kas tegu oli mu esimese maandumisega sellel lennukil ning noogutuse peale viskas käpa üles ja nõudis: „give me five!“.
Praeguseks olen kirja saanud veel linnad nimega Berau, Tarakan (Borneol), Yogjakarta (Jawa), Makassar ja Manado (Sulawesil). Praegu postitan teksti neist viimases, kus peatume kaheks ööks. Meie ümber kõrguvad umbes kilomeetri kõrgused vulkaanid ning läheduses paiknevad paradiisisaared. Pole paha!
Sihtpunktid on huvitavad, loodus on tohutult kaunis, rajad on kitsad, lühikesed ja mügarlikud, lennujuhtide jutt on arusaamatu, kanad on kargoruumis, süüa on palju, äikesepilved on kõikjal, kaastöötajad on sõbralikud ja piloodi elukutse on lagi. Mina olen rahul.
Peab ka selle ära tooma, et tööjõud on siin väga odav. Nagu vana hea eesti mõistatus koera kohta ütleb: „neli teevad aset, kaks näitavad tuld...“, kehtib siin lennujaama töötajate kohta. Ühe käes on taskulamp, teise käsutuses käru, kolmandale on usaldatud joonlaud jne jne. Lennuki ümber kooserdab ühtekokku mitukümmend inimest. Rootsis ja Taanis sai kõige sellega hakkama kolm töölist, Eestis kuus. Kopa asemel kaevavad lennuraja kõrval paari meetri sügavusi ja sadade meetrite pikkuseid kraave inimesed kirkade ja kühvlitega. Proovige ise 250 miljonile inimesele rakendus leida...

Vot nii on lood siinpool sood.

Thursday, September 19, 2013

Meeleheitel koduperenaine Made

Hetkel on kell 6.00 hommikul ja väljas ladistab kõvasti vihma. Märdikesel oli täna (17.09) varajane lend ja mina ei jäänud enam magama. Vähkresin voodis siia ja sinna poole voodis, kuniks lõpuks tulin üles ja mõtlesin, et tulen blogin hoopis meie tegevustest, sest suur vahe on sissejäänud.

BIWA- Balikpapan International Woman Assosiation. Made ametlikult liige! 
Organisatsioonit natukene lähemalt:
Sinna kuulub 27 eri rahvust, Eestiga nüüd 28. Naisi on kokku umbes 100. Tegelevad heategevusega, vabatahtliku tööga, üritustes/pidude korraldamistega jms. Neil on ka klubid – raamatuklubi, emade klubi, nooleviske klubi, heategevus, poksimine, hash running ja rattamatkad. Made ühines viimase kolmega. Inimesed on ülimalt sõbralikud ja elurõõmsad. Nad kutsuvad ennast Indoneesia meeleheitel koduperenaisteks. Vanused varieeruvad siia-sinna. Keskmist ei oskagi öelda. 
Igal kuul on neil Coffee Morning.  See toimub tavaliselt kuskil kohvikus, kus pakutakse meile häid toite ja jooke. Seal saavad kõik naised korraga kokku, sest muidu kohtutatakse ainult nendega, kes käivad samades ringides. Minu esimene Coffe Morning oli 12ndal septembril. Täitsa naljakas oli algul. Ehmatasin ära ja korraks ei osanud kuidagi olla, kui nägin niii palju valgeid inimesi ühes kohas koos (: 

Organisatsiooni poolt saime kingituskoti, kus oli palju abistavaid infolehti, raamatuid, DVD Borneost, visiitkaarte, sooduskuponge jms. Saan paljudes poodides 10-20% allahindlust, kui näitan enda BIWA kaarti. Jeiii.
Laupäeval oli ka esimene grillõhtu, kuhu olid oodatud kõik liikmed enda perekondade ja partneritega. Võtsin Märdi ka kaasa. Üritus toimus ühes rannabaaris. Kiidan asukohta. Söökideks olid megasuured ( minu jaoks) burgerid, hot dogid, kevadrullid lihaga ja vegan moodi, friikartulid, grillkana vardad, puuvilju ja mini muffineid. Isegi õllet sai (:
Suureks, silmad pärani üllatuseks oli see, et kui palju lapsi seal ringi vudis. Neid oli rohkem kui täiskasvanuid kokku. Arvasin, et vaid mõnel naisel on lapsed, aga kus sa sellega. Sihuke tunne oli korraks, et mehed teevad tööd ja naised sigivad. Naer. Rasedaid naisi kõndis ka ringi ja üks lausa poolsünnitas. Märt sai tuttavaks ühe sukeldumisinstruktoriga, mis tähendab, et varsti plaanime minna sukelduma.

Igatahes olen väga väga rahul, et selle organisatsiooniga ühinesin. Iga kord olen tulnud paljude positiivsete tunnete ja hea tujuga.


Mis veel tulekult? Madel homme raske päev. Minu viisa kaotab kehtivuse ja tuleb riigist välja lennata. Äratus öösel 3.45, lennujaamas 4.45, lend 6.20 Balikpapan - Jakarta – Singapur – Balikpapan. Praeguses kodulinnas maandume kell 16.40. Siis ostan lennujaamast uue 30 päeva viisa 25 EUR eest. Juba 17. oktoobril alustan taaskord väljalendu. Seekord juba Eesti poole, kuhu jõuan 18. oktoobri hommikul. Reis kestab u. 25 tundi ): oeh.

* * *
Made

Thursday, September 5, 2013

Balikpapani-Märt

Kes veel ei tea, siis ka mina, Märt, jõudsin mõni päev tagasi Balikpapani. Esimene tunne uues kodulinnas - pärast maandumist liikus lennuk mööda lennurada väga ühtlaselt ja rahulikult ehk vähemalt kodubaasi rada on korras. Kes on maandunud Tbilisi lennujaamas või Kiievi Borispoli lennurajal 36L, teab, mida ma kartsin.
Sammudes lennuki trepist alla tervitas mind esimesena kõige suurem rott, mida ma kunagi elus olen näinud. Kalpsas rõõmsalt lennuki alla ning ilmselt hakkas mingeid juhtmeid närima (ptui, ptui, ptui).
Praegu tervitan kõik Estonian Airi meeskondi, kes peatuvad Vilniuses Novoteli hotellis - Balikpapanis oleme selles samas. Hotell on täitsa mõnus, kuid bassu on kahjuks remondis. Netiühendus on natuke halvem, kui oli Jakartas, kuid ilmselt saame siiski soovijatega Skype-da. Loodetavasti leiame endale peagi uue kodu ning saame siit minema ning oma kohvrid lõpuks lahti pakkida. Mõnest imbub juba väikest haisu...

Kuulmiseni!

Otsi lolli, kes ei kardaks kolli. Kui on kollil rahamaitse suus.

Tervist, Märt räägib taas teiega.

Olen viimastel päevadel hakanud börsihaiks. Enamik Kagu-Aasia valuutasid on kukkumistrendil ning jälgin toimuvat. Kohaliku Rupiah väärtus Euro suhtes on langenud. Kui veel 20 päeva tagasi oli selle püsiv väärtus 13,600, siis nüüd saab ühe Euro eest 15,300 kohalikku raha. Õnneks on minu palk ning muud hüved seotud dollariga, seega elatustase Indos on meil tõusnud üle kümne protsendi.
Kuna paikneme peaaegu ekvaatori peal, siis vesi voolab meil kraanist all kord päri-, kord vastupäeva. Eks see kurss vingerdab samamoodi. Rahaga ma börsile manipuleerima ei kipu, vaid oleme lihtsalt hetkeolukorraga rahul :).

Monday, September 2, 2013

Õudusfilm laes.


Balikpapani õuduslugu

Eellugu:

Kell oli 22.22 kui mina rahulikult olin juba voodis, tuba oli pime ja vaatasin enne magama jäämist seebikat. Äkitselt kuulen imelikku häält - iik iik iik ( see peaks olema nahkhiirte häälitsus ).
Kuna neid siin palju, ei teinud alguses kohe väljagi. Siis hakkasid need igalpool olema. Küll ühes laenurgas, toa keskel, magamistoa ukse taga. Kiskus õudsaks. Siis äkitselt käis ilge jooksumadin mööda lage ja iik iik hääled. Ehmatasin ennast ogaraks.
Roald ja Katarina kuulsid ka seda ja tulid vaatama. Iik- iik häälitsused käisid koguaeg. Katuse peal keegi olla ei saanud, sest neil on ka pööning ja madin kostus täpselt , nagu keegi jookseks teisel korrusel. Vahel oli isegi jonnipunni kill-kõlli kuulda.
Õudsamaks tegi ka asjaolu, et vetsu laes on auk, kust näed pööningule. Vähe ei kartnud, et keegi sealt alla hüppaks ja teeks buugi- woogi.
Igatahes. Läksin enda tuppa tagasi, keerasin hirmust isegi ukse lukku ja läksin teki alla peitu. Hääled ja madistamine käis edasi.
Panin helide summutamiseks kõrvaklapid pähe ja video käima. Kaks tundi Troonide mängu vaatamist. Laes oli endiselt samaseis - üks kollitamine.
Natukene nutmist ja muusika kuulamist võtsin Märdiga ühendust. Pissihäda ka veel kimbutas, aga ei julgenud vetsu minna, sest laes oli auk ja seal oli koll koll.
Minu versioon on, et kohalik kassiplika oli saanud pööningule ja mängis nahkhiirega.

Kell oli saanud juba üks öösel. Märt otsustas rääkida mulle ühe muinasloo minu rahustamiseks ja ehk aitab magama jääda. Jagan seda nüüd Teiega.

Põhilugu:
Elas kord üks poiss, kes tundis, et tal nagu on kõik olemas ja jube pull elu on, aga koguaeg ta ühe silmaga naeris, aga teisega nuttis.
Miski oli puudu. Siis ta käis ühe prints Mardi poolt korraldatud ballil. Seal tantsiti ja poiss kohtas printsessi, kelle juukseid kui kullast, kuid nendes põles ka tuleleek.
See leek ja tüdruk sütitasid noore printsi südames armastuse ja sel õhtul, kui ta printsessi hoidis, tundis ta, et nüüd on kõik imeline ning ka teine silm hakkas naerma.
Kuid saatusel olid omad vingervussid plaanis. Armukadedad kasuõed Estonian Air ja Garuda Indonesia üritasid neid lahus hoida, ning viisid printsi seitsme maa ja mere taha peitu.
Printsess ei andnud alla ja istus kolme suure linnu selga. Otsis teda Venemaalt, Dubaist ning lõpuks kolmanda linnu abiga leidis ta oma kurva printsi Indoneesiast. Ning prints oli kõige õnnelikum mees terves Maailmas.
Kuri Garuda tegi veel viimase katse ja röövis printsessi ning viis ta oma koopasse, kus elavad nahkhiired. Kuid noor prints teab nüüd, et miski ei suuda neid enam lahus hoida.
Nii istubki prints juba peagi kotka selga ja lendab oma kallima juurde ning lööb nahkhiirtele jalaga perse, kui nad kohe vait ei jää.
Lõpuks kui prints on saanud võitu õelatest Krokodill Garudast, Elevant Estoniast Airist ja lihtsalt lollidest nahkudest, elavad prints ja printsess koos elupäevade lõpuni ning teevad koos hästi palju leegi, kulla ja kartulipäiseid lapsi, kes sõidavad uhkelt ringi lõvi seljas, kelle nimi on Mimi ning kes toob maailma õnne ja rahu kõige armsama mjäuga.

The end.


Jutt rahustas maha ja jäin muusika kõrvas magama. Und kahjuks öösel ainult 3 tundi. Täna zombii ja närvipundar.


Made.

We love you miss.


Balikpapani fakt:

- Ajavahe Eestiga on 5 tundi.


Oh, neid kohalikke.

Läksin mina jalutama, et saada toast välja. Poole tee peal mõtlesin, et läheks käiks toidupoest läbi.
Tehtud.
Tagasi kõndides piibitatakse, lehvitatakse ja Hello hello tuleb igast suunast. Kõige armsa oli, kui
punane maastur sõitis mööda, pereisa akna täiesti alla ajanud, viskab pöidla aknast välja ja hõikab mitmeid kordi We love you , we love you ! Autos oli ka tema perekond, kes kõik lehvitasid ja rabelesid, et ma neid ikka näeksin ja saaksid lehvitada.
See tõi täna naeratuse näole.

Maja juurde tagasi jõudes sõitis rolleril ka politseinik mööda, kes kohe Helloo miss, how are you jms.
Väikestele lastele sain samuti rõõmu tuua. Istusid minibussis ja üks hõikas Helloo miss ja lehvitas. Kui vastu lehvitasin, siis hakkasid kõik bussis naeru kihistama ja tulid akendele, et vastu lehvitada ja loomulikult teretada.
Jalutasin vaikselt muiates edasi.




Saturday, August 31, 2013

Balikpapani Made


Balikpapanist teadmisi :

- Köökides puuduvad küpsetamisahjud
- Kui vihma tuleb, siis korralikult.
- Linn on suurem, aga Lippo Village võrreldes kallim
- Liiklus rahulikum, kaubandus kesisem

                                                                         *     *    *

Yelloo. Olen Balikpapanis olnud 3 päeva. Linnaosad on huvitavd. Mõned on mustemad, teised puhtamad. Võib kohata isegi BMW viimase seeria autot maja ees. Kõva sõna !
Palav on endiselt. Kui elamises konditsioneeri pole, siis paha paha. Pead ennast paksust õhust läbilõikama.

Sai käidud esimesel grill õhtul, kus tehti mini burgereid ja õllet joodi. Siin on kohalik alkohooli diiler, kes töötab 24/7. Pudeli suuruseks 0,6 liitrit ja hinnaks 24,000 rph (vist)
Tellisin endale ühe pudeli Garlsbergi, kõva peoloom olen küll. Isegi seda ei suutnud lõpuni juua.
Peo korraldaja oli Mari-Liis Saar, samuti Eesti tüdruk. Maja oli täitsa kena. Kõigi lemmikuks osutus loomulikult välisterass, kus oli veel kööginurk, baarilaud ja istumis/söögilaud. Külalistes oli suur osakaal meestel + 3 naisterahvast. Rahvuseid oli erinevaid - hispaanlased, ameeriklased, urugailased, eestlased.
Eile õhtul tegime Katarinaga ise süüa. Mõnus oli taaskord köögis asjatada. Menüüd olid maitsestatud türgioad sibulaga, praetud suvikõrvits pipra ja küüslauguga, keedukartul lillkapsa ja brokoliga + kreveti pallikesed.
Õhtul vaatasime sarja Suits, mida vaatasime küll 3 tundi, kuna internetiga on Balikpapanis halvasti. Ühendus on aeglane ja katkendlik.

Märti ootan veel endiselt ): Loodetavasti tuleb varsti ....

Friday, August 30, 2013

Õpime veidi kohalikku keelt!

Apa kabar? Kuidas läheb?

Tänaseks jututeemaks on kohalik keel. Indoneesias räägitakse kokku umbes 750 erinevat keelt ja dialekti. Samas pea kõik oskavad riigi ametlikku keelt - Bahasat. Inglise keelt pursivad nad natuke samuti, seega kuidagi saame hakkama. Bahasas puudub mitmus - selle väljendamiseks kordad nimisõna kaks korda.
Õpime siis koos paar Bahasa keelset sõna:
Piloot - pilot
Õun - apel
Küpsis - kuki
Takso - taksi
Peab märkima, et see pole just maailma kõige keerulisem keel. Paljud uuemad nimisõnad on lihtsalt tuimalt mujalt üle toodud. Mis siis muud kui keeled suhu ja Indoneesiasse!

Ciao,
Märt

Wednesday, August 28, 2013

Balikpapan, siit me tuleme

Kaks fakti Indoneesiast :

- Taksojuhiga juttu rääkides saime teada, et bensiin maksab siin 40 senti liiter.

-  Kuna rollereid on tohutult palju ja sõidavad kaootiliselt, siis väike statistika õnnetuste kohta: 2011. aasta andmete järgi sai liikluses surma 22 inimest iga 100 000 inimese kohta. Polegi nõnda palju.



                                                                         *    *    *

Mis vahepeal juhtunud.
Käisime nädalavahetusel kesklinnas. Sõitsime 45 minutit ja maksime 8 eurot. Kaubamaja oli korralikult suur ja uhke. Korrused 1-3 olid puhtalt shoppingutele pühendatud, korrused 4-5 söögikohad.
Suured ootused olid meil Pull and Bear-i ja mul Zara poe osas, aga pidime pettuma, sest asjad olid kohati Eestiga võrreldes kallimad. Olin päris kurb, kuna lootsin endale kingad leida, aga seda ei juhtunud.
Koperdasime juhuslikult poodi nimega Cotton On, kust saime endale leide. Söögipausi tegime armsas rohkem kohviku taolises kohas. Märt sõi hästi maitsestatud krevette riisiga, Made tomatisuppi ja vegeterian pitsat. Jäime toitudega väga rahule (:
Kaubamajas olime kokku ligi 3 tundi. Siis läksime linna avastama...

Kesklinn oli minu jaoks täitsa tavaline - suure müra ja sagimisega. Seal ei vaadatud meid kui maailmaimet, sest valgeid inimesi oli teisigi. Linnas oli palju rohelust, üksikud suuremad majad ja kõnniteed olid olemas.
Igatahes... tahtsime minna rahvusmuuseumisse ja rahvusmonumendiga parki. Tehtud, nähtud.
Muuseumisse jõudsime kahjuks 15 minutit enne sulgemist, aga ostsime ikkagi pileti, kuna see oli ainult 80 senti. Nägime küll vähe, aga see oli ülimalt lahe. Tulevikus tahaks kindlasti korralikult kõik 3 korrust läbi uudistada.
Tagasi liikusime ligikaudu tund aega, sest jäime ummikutesse, aga maksime vaid 6 euri. Taksoga sõitmine on odav.

                                                                         *     *     *

Madel on täna viimane õhtu Jakartas. Homme läheb lend Balikpapani. Märdile võidakse igahetk öelda, et pakkigu asjad ja on minek. Seega ei hakka me riskima, et ma lennule ei saa. Päevas tehakse Jakarta - Balikpapani vahel küll 30 lendu, aga mõned päevad olid kõik väljamüüdud.

Muljed ja emotsioonid siin oldud ajast.
Kurta midagi ei ole. Meil on vapustavalt ilusa tagaaiaga hotell, ilmad on konstantselt 27-34 kraadi soojad ja inimesed naeratavad. Kuid tuleb tunnistada, et hotellis elaja tüüp ma ei ole, isegi kui kõik mugavused olemas ja asjad tehakse ette-taha ära.
Toakoristajad mulle enam ei meeldi, sest nad tahavad iga hommik koristama tulla. C'mon. Ma ei ole räpane. Oskan enda järelt ise koristada. Esiteks, mulle meeldib ise koristada ja tunnen sellest suurt puudust. Ootan juba seda hetke, kui me Balikpapanis enda elamise saame ja saan seal SUURPUHASTUSE teha.
Kuna ma olen harjunud päevas palju liikuma, siis viimasel ajal tunnen ennast kui kasti surutuna, kuna see linnaosa on megaväike ja liikumisvõimalus praktiliselt puudub.
Loomulikult tunnen puudust söögitegemisest. Appi, kuidas ma igatsen seda. Märdile ütlesin, et ma vaaritan kaks järgnevat kuud järjest. Siin on lihtsalt niiiiiiiiiiii palju huvitavaid toorneid, vürtse ja puuvilju - kõike-kõike. Ei suuda ära oodata, mil saab ise eksperimenteerida.

Ärge nüüd arvake, et mulle ei meeldi siin. Mitte seda. Lihtsalt kui kuu aega ühes väikses linnaosas ja hotellitoas olla, siis väiksed igatsused ja mittemeeldimised ikka juhtuvad tulema. Muidu on siinne ilmastik, keskkond ja loodus väga mõnusad. Tunnet, et ma tahaks Eestisse tagasi tulla, kuna ei pea siin vastu, pole olnud. Võtan siit kaasa ainult ilusaid ja mõnusaid mälestusi. Aeg on minna avastama uusi asju (:


NB! Märt vaatab üksinda facebookis mingeid tobedaid pilte ja kihistab nagu väike tüdruk vaikselt naeru.

Friday, August 23, 2013

Made ja tema tahtejõud

Tervist, Märt siin. Mul oli just üks ülimalt mõnus õhtusöök tulemas - loomaliha kebab (1.9€) ning kõrval kaks väikest Carlsbergi (3€). Ootamatult sõi Made aga pool mu kebabi ära, selle otsa veel hunniku hommikusöögiks mõeldud kiivisid ning hotelli minibaarist paki küpsiseid. Hiljem avastasin Made enda peale arvutis pahandamast. Panen selle teksti kirja, mis ta arvutisse oli kirjutanud:

"Made, võta ennast kokku! Sul on punnid - LÕPETA MAGUSA SÖÖMINE. KASVATA TAHTEJÕUD TAGASI, LOLLPEA! Söö salateid, saad rohelist rohkem. Aktiivsusega oled vähemalt tubli ja pead vastu. Jõujunn.
Ma olen sinus väga pettunud hetkel. Loodetavasti oled häbis ja paras kah, et hammas valutab! Karistuseks! Loodetavasti lepime varsti ära, siis on kergem."

Vot nii on lood. Minul täitus täna siin hotellis üks kuu ning Madel saab see täis homme. Pole siis ime, kui nii hulluks lähed. Kes ikka suudaks taluda seda, kui päevast päeva elad 30-ne kraadises kuumuses, maja taga on lopsaka looduse keskel kaks basseini, kõik inimesed on sinu vastu ülimalt kenad, tuba tahetakse korrastada mitu korda päevas, pesu pestakse ka sinu eest ära, hommikusöök on rikkalik, lõuna- ja õhtusööki peab sööma restoranis, iga päev saab käia mitmekülgses jõusaalis, mängida sulgpalli, toksida tennist, pelada jalgpalli jne ning kõigele lisaks saab selle eest palka... me oleme vist ainsad eestlased, kes seda hetkel enam ei soovi :). Tahaks minna Balikpapani, teha ise süüa, koristada oma tuba, niita muru ja teha lõpuks ometi tööd. Kas keegi sooviks teha vahetust?
Oeh, vähemalt on mul õlle lõpp veel alles...

Monday, August 19, 2013

Jalutuskäik õues

Tundke end istmes mõnusasti ning tehke minuga üks jalutuskäik meie hotelli tagaaias.


Teie nautige videot, mina lähen mängin Madega kaarte edasi... hetkeseisuga olen kaotamas 1-6. Mis toimub?

Friday, August 16, 2013

Made viisa ja skeitpargi haned

Kaks fakti viisakusest Indoneesias:

- Vasak käsi on nende jaoks must käsi. Sellega ei tohi asju vastu võtta ega anda, eriti kui annad/vahetad raha ja kingitusi.Viisakas on ka kahe käega korraga ulatada.
 Märt peab hakkama paremakäeliseks (:

- Viisakas ei ole ka sõrmega osutamine. Jalgu peetakse samuti räpasteks. Nendega ei tohi suunata ega kuhugi peale panna.

                                                                       *     *     *

Eelmisest postitusest on korralik vahe sees. Hetkel on eluke meil vaikselt liikunud. Suur püha on lõppenud ja Märdil olid viimased kolm loengut. Nüüd ootame paberimajanduse kordasaamist ja Balikpapani suundumist.
Päevad on olnud vaiksed.
Made - ärkamine, söömine, magamine, jõusaal, ujumine, pikutamine, söömine, pikutamine, jõusaal, ujumine ja õhtune lebo Märdiga.
Märt - ärkamine, söömine, loeng, paberite kordaajamine, hotelli jõudmine, söömine, trenn ja õhtune lebo Madega.
Selline oli meie kolmepäevane kava. Madel oli tohutult raske (:

Sai aetud ka Made viisa pikendust. Kaootiline majandamine, bürokraatia ja loll süsteem. Esmaspäeval viid paberid immigratsiooniametisse, neljapäeval pead maksma minema ja reedel saad asjad kätte. Tobe taksoga edasi-tagasi tiirutamine. Täna saime lõpuks kätte ja kõik on korras!

Pärast tunniajast ühest boksist teise liikumist ja ootamist jalutasime läheduses olevasse kaubanduskeskusesse, kui äkitselt näeme üheksat HANE. Segaduses Made küsis sellepeale kohe "Kus nad siia said?".


Poole sammu pealt taheti meiega ka pilti teha (meil käib ka omavahel pisike võistlus, mitu kohalikku meiega pilti on soovinud teha - Märt juhib 5-4). Made kõrval seisev mees oli niiii kikivarvul, kui suutis, Märdi kõrval olev mees pani thumbs up-i ja kolmas tegelane muheles lihtsalt mõnuga.
Teepeal sai tehtud pilti kohalike lastega, kes jooksid meile algul lihtsalt järgi. Küll oldi alles õnnelikud ja kiljuti. Oh seda rõõmu väikestest asjadest!



Friday, August 9, 2013

Kohalik küünekasvatamine, sulgpall ja paradiisisaar.


                                                                *   *   *


Räägin teile natukene kohalikust küünekasvatamisest.
Poodides on naistel/meestel pöidla või väikse sõrme küüs ülipikk. See pidavat näitama nende staatust ehk ta ei tee lihttööd (on rikkam ja intelligentsem) enda kätega - nt. põllutööd.


Kehtib rohkem meeste seas, aga oleme näinud ka naistel. Teised küüned on täiesti lühikesed ja koledad va see üks uhkus.


                                                                    *   *   *

Oleme Märdiga varsti edukad sulgpalli sportlased ja julgeme rinda pista kohalike prohvidega. Ostsime endale 10 EUR eest sulgpalli komplekti - 2 reketit, kott ja 3 palli.
Esimene mäng oli paljulubav. Suutsime lausa 145 korda palli kukutamata mängida. Edasised mängud nii paljulubavad pole olnud. Nimetasin üks õhtu meid isegi hädapätakateks ja läksin pealekauba närvipeale ka veel, et nii halvasti mängisime - me ei suutnud isegi 20 korda korralikult toksida.

Pall on korralikult aga vatti saanud. Miks ta selline juust välja näeb? Võite ise vastuse valida:
A) Mängime päevas mitu tundi
B) Made on palli peale närvi läinud
C) Valame enda pinged palli peale välja
D) Kehvast materjalist


                                                                    *   *   *
Vahel on tulnud ette, et leian ennast googeldamast pilte helesinisest veest, korallidest, heledast rannaliivast ja päikesest. Meie käisime täpselt sellises kohas.
Väljasõit hommikul kell 7.00 ja kell 8.00 sõit saarte suunas. Täpsemalt kutsutakse seda piirkond tuhandeks saareks. Paadisõit kestis ligikaudu 2 tundi. Küll alles hüppas vahel, et võttis kõhus täitsa keerama. Mingi hetk hakkasime nägema palju erinevaid saare tutsakaid.
Lõpuks kohale jõudes vajus suu lahti. Ma poleks uskunud, et näen kunagi nii läbipaistvat sinist vett ja erinevates toonides. See võttis sõnatuks.
Reisi maksumus oli 55 EUR nägu. Selle sees oli kohaleviimine, lõunasöök, 4 tundi kohapeal olemist ja tagasisõit.
Päike paistis, inimesed lihtsalt pikutasid toolide peal ja puhkasid. Mõnus rahu ja vaikus. Mina kõige suurem külmavares olin väga hea meelega vees ja ütlesin isegi, et see on soe! Kordagi ei tulnud veest välja sellepärast, et külm oleks hakanud, pigem hammustava kala pärast. Märt rääkis ka meduusidest ja muudest elukatest ja siis tuli mul hirm sisse ja enam ei snorgeldanud. Nautisin lihtsalt kohta ja päikest.
Raske on seda kõike sõnadesse panna. Vaadake parem ise:





Kui meile külla tulete, viime Teid sellistesse kohtadesse! Jääme ootama!
Made




Wednesday, August 7, 2013

Paradiis ja hammustav kala

Oleme paradiisist tagasi ja Made kirjutab lähiajal sellest vähe pikemalt. Praegu lisan GoPro videokatsetuse Made elu esimesest snorgeldamisest. 13. sekundil saan kalalt hammustada, Made ehmub ja talle mõneks ajaks piisas.
 

Märt

Sürreaalne sulgpall

Teate ju küll seda tunnet, kui mängid õues sulgpalli, nahkhiired üritavad su sulgpalli kätte saada, üle linna kaigub ühtlane moslemite mõmin, mis kutsub palvusele ja samaaegselt täidab õhku ilutulestiku tärin, mis kostub rakettide tiheduse tõttu kui Browningu kuulipildujast täristamine... Kirsiks tordi peale lendab sel hetkel platsi troopiline torm ning lisab orkestrisse oma kõuekõmina ja paduvihma pladina...
Käes on Ramadani viimane õhtu - mõmmm, põmmm ja kõmmm...

Märt

Monday, August 5, 2013

Raha paneb rattad käima

Eile olime rahabossid ning lõime laiaks natuke rohkem kui 9 miljonit. Täna oleme olnud natuke vastutustundlikumad ning kulus vaid 500 000. Praegu lugesin sulli üle ja muutusin murelikuks... ainult 2 miljonit on järgi :).

Miljonäri-Märt

Sunday, August 4, 2013

Oksekott ja uued nunnud.


See võttis kõigest 12 päeva.
Täna hommikul, koos ilusa päiksepaistega tuli esimene potikallistus. Mitte alkoholist - seda ma jõin viimati 13 juuli (appikene, ma muutun karslaseks). Süüdi oli hoopiski Cooking Panda söögikoht või minu streik Aasia köögi vastu. Nüüdseks on kõik korras ja tuju taaskord hea.

Olime meie bassu ääres. Made loomulikult jälgib ujujaid. Mis ta teada sai ?
Number üks: Nad ei oska krooli ujuda. Käed lähevad plärts ja plärts vette ja ca 60m peal jõud otsas.
Number kaks: Euroopas, mida väiksem bikiini, seda parem. Siin kannavad naised/tüdrukud (isegi väikesed poisid) trikoosid, mis on kindlasti mõndade inimeste mälust kustunud.
        
 
Küll on lillelised, ühetoonilised, sitside-satsidega, pikkade varukatega - you name it. Lastel täitsa vahvad mõned ja tulid enda omagi meelde - neoonroheline. Oh, seda vana aega.
 
Olime täna kulutajad ja ostsime endale uued tellud. Ma pean häbiga tunnistama, et ma läksin nutimaailma üle, aga ainult sellepärast, kuna siin ülimalt lahedad telefoni ümbrised (loomakõrvade, nägude, kiisude jms) ja ma tahan neid endale. Minu praegusele telefonile kahjuks polnud.
Telefonid täitsa ühtekad, Märdil natukene väiksem- ihihihih.
Muretsesime ka kohalikud numbrid.
Made : 0812 12 733356
 Märt : 0812 12 343241 
 
 
Nüüd aga tulevast tripist. Lähme hispaanlaste ja uruguailastega teisipäeval paradiisi saari uudistama.
 
Hommikul kell kuus start.Sadamasse sõidame ligikaudu 30 minutit ja seal ootab meid paat. Kogu üritus kestab 10-12 tundi. Selle sees otsime perfektset paradiisisaart, näeme ülisinist vett, käime ujumas ja sööme. Hea get away hotellist.

Praegu lähen ära Harry Potterit vaatama. Sjaao (:
 
 

 
.

Saturday, August 3, 2013

Natuke Ramadanist

Tervist,

Märt siinpool. Räägin teile veidike moslemitest.
Indoneesia on maailma kõige suurem islamiusuline riik. 90% kogu rahvastikust (250 000 000 inimest) on moslemid. Hetkel vältab islamimaailmas kõige tähtsam püha - Ramadan (uskumus on, et koraan jõudis Muhammadini kunagi Ramadani kuu jooksul). Kuidas tähistatakse? Paastutakse kogu selle kuu vältel - juuli alguspaigust kuni augusti keskpaigani. Söömine ja joomine on keelatud alates hommikul kella kuuest kuni õhtul kella kuueni ehk päiksetõusust päikseloojanguni.
Hetkel peatume mina, Made ja piloodid õppeperioodil hotellis Jakarta linnas. Õhtusöögil käime kohalikus kaubamajas (bad ass kaubamajaga on tegu - keskel on lõbustuspark ameerika mägede ja muuga. Tavaliselt eksime poodi vahel ära ning väljapääsu leidmiseks kulub keskmiselt 15 minutit.), kus on jõhkralt söögikohti ja meeletus koguses kohalikke. Võite ette kujutuda, mis juhtub õhtul kell kuus, kui nad lõpuks ometi võivad süüa-juua. Restoranide taga on järjekorrad... et istuma saada...
Arvasime, et oleme jube kavalad ning läksime sööma kell viis õhtul. Kohalikud on veel kavalamad - nad hakkavad kella poole viiest söögikohtadesse kogunema, laudu ära võtma ning osad tellivad isegi söögi ära. Nii nad siis istuvad seal - kõik lauad on võetud, toidud ees ja keegi ei söö. Aga meie maiustame mõnuga!
Räägin natuke ka pilootidest, kes on moslemid. Meie lennufirma poolt on soovitus pilootidele, et nad tööajal ei paastuks. Samas pole võimalik usulisi tegevusi keelata. Väidetavalt umbes 80% kõigist pilootidest, kes on moslemid, paastuvad Ramadani ajal... Rõhutan, et keelatud on ka vedeliku tarbimine ning lennukis on õhuniiskus kordades madalam... Pole hullu - minu esimene lend toimub ilmselt augusti teises pooles, seega selleks ajaks on pühad läbi.
Nagu juba varem mainisin, käib meil hetkel teooriaõpe. Kui olime jõudnud ühe aine läbi võtta ning oli aeg testi hakata lahendama, pidi õppe läbiviija just palvetama minema - meile jagati testid kätte ja jäime üksipäini. Nii mõnus ulakas tunne oli. Nagu oleks jälle keskkoolis tagasi... tegime mõnuga koostööd ja olime jube rahul. Õujee.

Praegu ei viitsigi rohkem kirjutada. Asun parem kohalikke lennujaamu õppima.
Olge mõnusad,
Märt.

Friday, August 2, 2013

Oi-oi

Teate küll ju seda toredat tunnet, kui kohtad kaubanduskeskuse toidupoes valget inimest..

Oeh.. Märt

Thursday, August 1, 2013

Peatükk 1. Jakarta.

Kui Made lennukiga Indoneesiasse jõudis, oli Märt juba Singapuris...
 
Kallis Tallinn suutis loomulikult lennu algusega tunnike hilineda(St.Peterburis saime napilt lennukile), teised lennud olid rahulikud. Emiratesi lennukid väga suured, aga meeldiva teeninduse ja söökide-jookidega. Meie eest hoolitseti ilusasti, Estonian Arist sellist asja oodata poleks. Kohe toodi maitsev kehakinnitus ja juua - mida ise tahtsid.
Lennujaamas kiirelt viisa tehtud, pagas kätte saadud ja leitud üles sildiga mees "Made Masik". Algas teekond hotelli suunas. Püha jumal, milline liiklus. Te ei kujuta ette, kui PALJU rollereid ma nägin. Amsterdam, mis on tuntud enda rohkete rataste poolest jääb Indoneesiale alla.
Kirjutan lühidalt, mis vahepeal toimunust eredamalt meeles on ning hiljem räägime muust toimuvast juba vähe täpsemalt.
Arvati, et Märdi elukaaslane on pärit Balilt, kuna seal Made populaatne nimi.          
Me oleme pikad. Inimesed on enamjaolt meile õlgadeni, mõned isegi lühemad + kõik ühesugused.          
Hotellil pole viga. Basseinid, jõusaal, tenniseväljakud, sulgpall, golf, jalkavälja - kõik on olemas ja tasuta.          
Poest saadud valge inimese allahindlust.          
Söödud suure isuga kanavarbaid - yämmmii ! (: Üks õhtu oli halb toit. Märt sai supi, mis lõhnas tugevalt vetika ja soola järgi. Mina nuudlid, mis maitsesid (vabandust sõnakasutuse pärast) nagu sitt. See oli kohutav. Palusime toidu kaasa pakkida, et olla viisakad (valetasime, et saime kõne, et peame ära minema) ja viskasime pärast Mäkki prügikasti.
Hinnad odavad ja käime igal õhtul väljas söömas (Made igatseb väga ise toidutegemist ja koristamist)          
Käidud kinos Mina Supervaras 2 vaatamas (Y)          
Kohvi juues tõi kõrval lauast kohalik tegelane kooki. Märdile maitses, kuna magus ja soolane oli kokku pandud - mustikamoos ja riivitud juust. Om nom nom. Madele not so much. Üksinda (Madel) kaubanduskeskuses väga meeldiv pole käia. Meestelt saad liiga aktiivseid pilte ja suhtlust. Vaadatakse palju, näidatakse näpuga ja käiakse salaja järel. Mees kõrval, pole probleemi!          
Tulnud ka küsimus, kas oleme paar ja abielus. "Mitte veel" oli vastus. Paar aga küll. Õujee! Luba pildi tegemiseks on küsitud alles nüüd. Naljakas kohe vaadata, kuidas see neile nii palju rõõmu toob, et saavad valge inimsega pilti teha.          
Temperatuur on keskmiselt koguaeg 27 kraadi + umbne/niiske. Vihma tulnud vähe, äikest ka näinud.          
Eestist oleme kellaajalist 4 tundi ees.
 
Järgmiste lugudeni! Terima kasih, et läbi jõudsite lugeda! ciao!
 
Made ja Märt.